Loome puhtama tuleviku

Tulevik on rohemajandus

Vähendame CO2 emissioone

Alati head hinnad

Hoiame kokku energiat

Metallid on taaskasutatavad

Säästame veevarusid

14.08.2021

Juba lapsena vanametalli maailma lähedalt näinud CRONIMET Nordicu juhi Eva Pedjaku tütar Laura on veendunud, et metallide ringmajanduse potentsiaal on ajas veelgi kasvav.

“Metall ei lähe ringmajandusettevõtlusest mitte kunagi välja, tööstuste vajadused tooraine järele järjest suurenevad ja üha rohkem on sellega koos vajadust ka metallide ümbertöötlemisele,” räägib Laura, kes juba õpingute kõrval kuus aastast tagasi pereettevõttes tööle asus. Toona tegi tudengineiu Paldskis laevade laadimisel öiseid vahetusi, täna on Laura ametis Tallinna kesklinnas Juurdeveo tänava vastuvõtupunktis. “Eks ma algul olin ikka väga vastu, mõtlesin, et mina küll selles valdkonnas töötama ei hakka. Aga mida aeg edasi, seda enam mõistsin selle ettevõtlussuuna vajalikkust ja head mõju keskkonnale.”

Laura hinnangul peaks metallide taaskasutamisest ja loodushoiust ühiskonnas palju rohkem rääkima. “Uue maagi kaevandamine on väga ressursimahukas, eriti tänapäeva elektroonikatööstuses kasutatavate haruldaste värviliste metallide plahvatuslikult kasvava vajaduse valguses,“ ütleb Laura. „Metallidele asendust ei ole. Jah, kohati on lihtsamaid metalle aastakümnete jooksul asendatud plastikuga, kuid plastiku jalajälg keskkonnas on suur ja kole – alates nende tootmisest, mida tehakse valdavalt naftast, ja lõpetades nende taaskäitluse keerukusega.“

Laura näeb rõõmuga, et ka Eestis on noorema põlvkonna seas arusaam ringmajanduse vajalikkusest levinud: „See väljendub ka metallide taaskasutusse suunamisel – kui nõukaaegne põlvkond kogus iga rauatükki, et ehk läheb kunagi vaja, ja see raud siis roostetas aia ääres, siis noorte käe all, kes praegu vanemate ja vanavanemate valdusi üle võtavad, leiab vanametall reeglina ikka tee taaskasutusse.“ Vanametalli ringmajandusettevõtluse olemus Eestis lähematel aastakümnetel ei muutu, usub Laura. „Jääme ikka samasse nišši, et kogume, sorteerime-töötleme ja saadame suurtesse tehastesse ümbertöötlemisse. Eestis ei tule selliste tehaste rajamine kõne alla – ei ole piisavalt mastaapi ja teadmisi.“

Töö kõrvalt jagab Laura oma aega kahe hobuse ja kahe koeraga. „Hobustega lihtsalt on nii, et sa kas oled nende inimene või ei ole. Kui oled, oled jäägitult,“ räägib Laura. „Minu esimene sõna oli olnud hobune. Eks siis küsisingi vanematelt nii kaua, kuni omale looma sain.“ Juba kolmeaastaselt sai ta esimest korda hobuse selga ja viieaastaselt esimesse treeninglaagrisse. 16aastaselt juhtus nii, et Laura pere elas mõne kuu Türgis, et seal äriga alustada. Laura kolis koos Herr Tuuslariga, oma poniga. Ja jäi üksi sinna koguni üheksaks kuuks, kuna leidis Türgis ühe sakslasest treeneri, kellel tõesti oli aega tema ja Tuuslari jaoks. Türgi perioodile järgnes kaks aastat elu Soomes – ikka koos oma hobusega. Soome kolimise põhjuseks olid Türgis alustatud õpingud rahvusvahelises koolis, mille programm erineb mõnevõrra Eesti gümnaasiumist, seetõttu oli otstarbekas õpingud Soomes lõpule viia.

Laura kaks hobust – Ennie ja Pixi – elavad täna Niitväljal, ja perenaist näevad nad iga päev. Tihti on Laural trennis kaasas ka koerad Sansa ja Red. Viimane neist eri värvi silmadega haski, teine varjupaigast võetud traatkarvaline ja perenaist väga hoidev segavereline loom. „Olin alguses looma võtmise vastu – et ta nõuab ju väga palju tähelepanu ja aega. Aga kui siis varjupaigas nägin 10 kutsikat, kellest 9 nägid välja täpselt nagu Austraalia lambakoera omad ja üks nagu inetu pardipoeg, oli kohe selge, et see viimane tuleb meiega,“ räägib Laura.

 

20200814 51215

20200807 48609

ELZ 0943 2

20201226132326 IMG 4188

Menüü

See veebileht kasutab küpsiseid
Tutvu meie andmekaitsereeglitega.