2017. aasta august, Paide, Arvamusfestival. Õiguskantsler Ülle Madise juhatab arutelu, mille tutvustuse on ta kirjutanud nii: „Vana ja tark. Vana ja kulunud. Väärikas. Moest väljas. Need, kel elus õnne, saavad vanaks. Ometi kiputakse vanemaid inimesi kõrvale jätma, olgu tööst, moest või seltsielust. Vähesed oskavad elukogemuse enda kasuks pöörata, olla muhe ja lahe. Kas ja mida saaks teha, et eemale- ja ilmajäetust ei peaks kartma, et väärikus püsiks?“ 2022. aasta veebruar, Viljandi, Ormissoni kohvik. Pea valgeks kulunud juustega mees mu vastas on tark, väärikas, muhe ja igati moekas. Vanuse poolest seisab tal passis kraadi võrra suurem number kui otsa vaadates pakkuda oskaks. Käepigistus, millega Valentin Juust mind tervitab, on kindel ja tugev. Pärast tunniajast vestlust tean vastust õiguskantsleri küsimusele – tuleb elada nagu Valentin.

1990ndate aastate keskpaigast 17 aastat turbatehast juhtinud Valentin tegi elus pöörde umbes 8 aastat tagasi. „Tekkis töönarkomaania, ei pannud pidurit, viimaks andis tervis tunda ning ühel momendil tegin kannapöörde,“ loetleb Valentin. „Ei oskagi täpselt öelda, kuidas CRONIMET’ti sattusin. Sai aeg maha võetud, kodus koristatud ja siia platsile metalli toodud, siis hakkas silma nende töökuulutus ning ühel hetkel olingi tööl.“ Seda sammu peab mees õigeks tänaseni: „Ma olen õnnega koos, mul ei ole paremat tööandjat olnud.“ Respekt tööandjaga on vastastikune. CRONIMET Nordicu juht Eva Pedjak kinnitab, et Valentinil on ettevõttes koht alati olemas. „Täpselt nii kaua, kuni ta tahab. Me leiame talle alati sobiva töö. Valentin teab kõike siin platsil,“ ütleb Eva ja lisab, et imetleb, kuidas Valentin endise tehasejuhina moodustas väga koostöövõimelise tandemi endast tunduvalt noorema osakonna juhiga. Tundub, et põlvkondade vahelise „keemia“ tekitamise valem on Valentinil selge ja ta oskab seda teadlikult rakendada. „Tehases panin võimalusel alati paarimeestena kokku noore ja vana töötaja, see toimis hästi,“ poetab ta tagasihoidlikul moel. Noorte jaoks on tihti oluline personaalne saavutusvajadus. Eakamatele on tähtis, et protsess sujuks ja meeskonna eesmärgid täidetud saaks. Ideid ei maksa peale suruda, viska need õhku ja need teostuvad, teab mees.

Valentin toob esile, et CRONIMET Nordicus märgatakse inimesi. „See motiveerib, kui tunned tööandja toetust. Samas pole ju selleks märkamiseks palju vaja, pead lihtsalt väikesi tunnustusi looma ja suhtlema inimestega, nende jaoks olemas olema,“ arutleb mees. Sama põhimõtet on Valentin edukalt kasutanud oma tööelus töölisi välja õpetades. „See on tegelikult lihtne: sa näitad neile korra, seejärel lased neil ise teha, kuid oled alati nende jaoks küsimustele vastamiseks ja toeks olemas.“
Turbatehase rajamist juhtis Valentin nullist. Tehas huugas esmaspäevast pühapäevani neljas vahetuses ööpäevaringselt. Valentin tundis tehases iga tootmisliini ja masinat väiksemagi mutrini välja. Aastaid hiljem kohtas ta CRONIMETi platsil ühe vana turbapressi roostevabast metallist osa. „Kliendi hämming oli suur, kui ütlesin, millise masina küljest see pärit on. Küsis, et kust ma tean? Aga sellel olid ju minu enda puuritud augud sees,“ muigab mees. Hea materjalitundmine – millisest metallist ja millise seadme osa – on igapäevatöös vajalik, seda kogemusel põhinevat teadmist püüab Valentin ka noorematele kolleegidele edasi anda. Kord on selline teadmine Valentini ka võimalikust suuremast õnnetusest päästnud, kui platsile toodud vanametalli seast tulid välja esemed, milles mees tundis ära lõhkekehade sütikud. Kui neid oleks kokku pressima hakatud, võinuks see väga kurvalt lõppeda.
Juhendada on ka vaja kliente. „Paljud on olnud tänulikud, kui seletad neile, kuidas nad vanametalli enne toomist sorteerida võiksid, see on ju nende raha,“ räägib mees. „Ja tänulik klient tuleb alati tagasi. Minu jaoks on olnud meie töö suurim kiitus see, kui klient tuleb ja ütleb, et tema konkurendi platsile küll enam oma jalga ei tõsta.“ Valentin suudab oma poole võita ka need kliendid, „kelle kohta on juba kaugelt näha, et ta tuleb plaaniga end välja elada“. „Tähtis on rahulikuks jääda, pole ju minu süü, et tal halb päev on, ja mina ei pea seda tal veel halvemaks muutma,“ ütleb mees.
Valentin on alati valmis ka ise midagi uut õppima. „Eluga tuleb kaasas käia, vanasse ei tohi kinni jääda,“ ütleb ta. „Sama on ka uute tehnoloogiate õppimisega – alati tuleb võimalust kasutada, alati, kui ei oska, tuleb küsida. Paljud kardavad küsida ja sellest tuleb ka kartus uue õppimise ees.“ Valentinil on aidanud püsida nooruslik ja tehnoloogiast huvituv ka vajadus oma nelja lapse ja viie lapselapsega suhelda. Kaks tütart elavad juba pikki aastaid välismaal ning Whatsappi vestlused ja videokõned nendega on igapäevased. Mees möönab, et muidugi oleks südamel rahulikum kui kõik lapsed lähemal elaksid. „Aga lastel on oma elu. Kellega ja kus nad elavad, on nende valik. Kui see mulle ei meeldi, on see ju minu probleem,“ räägib ta.
Covidi tõttu ei ole Saksamaal, Iirimaal ja Eestis elavad pereliikmed mitu aastat enam päriselt kokku saanud. „Sel suvel ehk on see koduses Kolga-Jaanis taas võimalik,“ loodab Valentin. „See oleks ikka üks väga rõõmus päev.“
Vähesed oskavad elukogemuse enda kasuks pöörata, olla muhe ja lahe, kirjutas Ülle Madise. Valentin ilmselgelt oskab. „Vananemine on peas kinni,“ kinnitab ta. „See, kui hakkab tunduma, et sa pole enam vajalik, algab peast ja on paljuski meie enda muuta.“
Andres Lember