Arheoloogid kinnitavad, et vasest relvi ja ehteid valmistati Lähis-Idas juba 8000 aastat tagasi. Iraagi põhjaosast on leitud isegi 10 000 aasta vanuseid vaskehteid. Emeriitprofessor Huno Rätsep on kirjutanud, et sõna vask pidi koos vaskesemetega jõudma meile sealt, kus vaske tunti. Sugulaskeelte andmete alusel võib väita, et vask oli olemas juba soome-ugri ja samojeedi keelte eellases uurali algkeeles. Häälikuajaloo kindlaks tehtud häälikuvastavusi ja -muutusi arvestades peetakse selle sõna esialgseks kujuks wäskä, kusjuures see tähendas vaske, vahest ka metalli üldse.
Vähemalt 3–4 aastatuhandet enne Kristust toimus Läänemere idakaldal keelevahetus, mindi üle soome-ugri keelele, mis oli jõudnud siia ida poolt tulnud inimestega. On rõhutatud, et rahva päritolu ja keele päritolu ei pruugi üheselt kokku langeda. Kuid usutakse, et selle keelevahetusega võis jõuda siiamaile ka vask.

Erinevad tähendused
Sõnakuju esineb kõigis läänemeresoome keeltes (liivi, lüüdi vašk, soome, isuri, karjala vaski, vadja vahtši ja eesti, vepsa vask) ning pidi olemas olema juba nende keelte eelkäijas ühises läänemeresoome algkeeles.
Ent sellele sõnale on leitud vasteid ka kaugemais uurali (s.o soomeugri ja samojeedi) keeltes, kuid esialgse tähenduse ‘vask’ on säilitanud neist ainult lapi keel, mujal on tähenduseks ‘raud’, mari keeles ‘malm’ ja mordva keeltes ‘traat, (messing) kett’.
Udmurdi, komi ja mansi keeles sõna iseseisvalt ei esine, vaid üksnes liitsõna järelosisena, moodustades uusi metallinimetusi, näiteks udmurdi az-ves ‘hõbe’, uzves ‘tina’, mansi ät-küš ‘hõbe’, aga at-was plii’. Sarnane sõna on ka ungari ezüst ‘hõbe’, mida on peetud varaseks laenuks permi keeltest. Ilmselt on neis keeltes vask-sõnal olnud üldisem tähendus.
Vase uurali päritolu on õhutanud keeleteadlasi otsima sõnale laenuallikat. Midagi tõepärast pole seni leitud. Analüüsimisel on olnud Kesk-Aasias kuni 6. sajandini kõneldud tohaari keele kullanimetus wäs, yasa, ent viimastel andmetel on see laen samojeedi keeltest. Häälikuliselt sarnane paistab ka armeenia oski ‘kuld’, see sõna on laenatud lõuna poolt (vrd hurri uški, sumeri guškin). Pealegi on tegemist ikkagi kulla, mitte vase nimetusega.

Sõna metall päritolu
Keemias küünib ainuüksi lihtainetest metallide nimetuste hulk üheksakümne lähedale. Sõna metall jõudis eesti keelde alles veidi enam kui 200 aastat tagasi.
Oskar Luts on kirjeldanud, kuidas metall jõudis Paunvere koolipoiste keelepruuki:
Joosep Toots Talile: „Metallist – see on must puu. Niisugune puu, mida noaga ei saa lõigata. Kui indiaanlased sellest omale vibusid teevad, siis panevad nad metalli vormi sisse ja põletavad takud ümberringi ära. Saad aru – põletavad: noaga lõigata ei saa.”
Ja Arno Tali: „Ah tõesti? Vaat niisugune puutükk on meie tagakambris kapi otsas. Vanaema ütles, et see olevat kivi, aga nüüd ma tean: see on metall.” Kentuki Lõvi silmad venisid toobripõhja suuruseks.
Võõrsõna metall tuli meie igapäevakeelde kirjasõna kaudu ja küllaltki hilja, on emeriitprofessor Huno Rätsep kirjutanud. Nähtavasti esimest korda kasutas seda sõna eesti kirjakeeles Otto Wilhelm Masing 1821. aastal oma „Marahwa Näddala-Lehhes”: „Kuld, höbbe, wask, raud, tinna ja nende sarnatsed maast kaewatawad asjad, selle ühhe nimme alla kogutakse, neid metal öeldakse ollewad.”
Masing laenas selle sõna muidugi saksa keelest, kus metall oli tarvitusel juba alates 14. sajandist. Saksa keelde võeti sõna ladina keelest ja ladina metallum, mis tähendas lisaks ka maaki, mineraali, kaevandust, pärines omakorda kreeka sõnast métallon ‘metall, kaevandus; kivimurd, maagisoon’. Niisiis on meil tegemist tüüpilise kreeka-rooma kultuurisõnaga.
Tavakeeles on tuntumad kümmekond metallisõna. Uurime ka edaspidi, kust neist üks või teine meie keelde on tulnud.