„Kõik algas sellest, kui mu isale pakuti 1992. aastal RASi Eesti Metallieksport (hilisem EMEX) Tartu osakonna juhataja kohta. Ka minu esimene ametlik palk tuli sealt – 15. aastase poisina asusin alates tollest suvest koolivaheajal platsitööliseks: sorteerisin metalli, korrastasin platsi, vedasin tõstukiga metalli. Igal suvel kaks kuud,“ räägib Mikk. Täna, kui Miku ja ta õe Eva pere osalusega vanametalli ringmajandusettevõte, mis loodi 2000. aastal Eesti Metalli nime all, on kasvanud oma 330miljonilise käibega Eesti suuremate ettevõtete hulka, on kasvanud pööraselt ka juhtide vastutus. Vanametalli ringmajandus on globaalne äri ja üle maailma juhtuvad kriisid avaldavad koheselt mõju ka Eestis. Need on mõjud, mis ettevõtte töötajatele otseselt näha ega tunda ei ole. „Vahel on stress tohutu – hinnad kukuvad, võid avastada, et hetkega on ettevõtte laoseisu väärtus vähenenud näiteks kahe-kolme miljoni euro võrra,“ kirjeldab Mikk. „Siis tuleb juhtkonnal teha kõik, mis võimalik, et leida olukorrale lahendus, sest meist sõltub otseselt, et ettevõte oleks jätkusuutlik ning töötajatel oleks töö olemas ja et oleks kindlus töö säilimise osas ka tulevikus.“
Esimene kooliraha
Erinevaid kriise ja raskeid aegu on tulnud läbi elada mitmeid, kuid kõigist neist on õpitud ja tuldud tugevamana välja. Korralikku kooliraha tuli noortel ettevõtjatel maksta ka oma ettevõtte alustamisel. „Ülikooli viimastel kursustel läksin KPMGsse tööle audiitori assistendiks. Eks see audiitor tundus esialgu peen sõna, kuid paari aasta pärast sain aru, et see ei ole minu unistuste amet,“ muigab Mikk. Siis ei olnudki vaja pikalt mõelda, kui Eva abikaasa Andres tuli ideele, et võiks autoromude purustamises leida täiesti uue oma nišši vanametalliettevõtluses. „Võtsime viis miljonit krooni laenu, tollal oli see väga suur raha, ostsime Jõgevale kinnistu ja ostsime veski, millega autoromusid tahtsime purustama hakata,“ räägib Mikk, kes esimestel aastatel väga palju aega Jõgeva platsil veetis. „Aga eks olime noored ja rumalad – selgus, et purusti, mille soetasime, ei sobinud autoromude jaoks. Tuli välja, et seade oli mõeldud elektroonikaromude purustamiseks. Midagi sellega purustada küll sai, kuid mõistagi ei pidanud meie äriplaan vastu, samas iga kuu tuli tagasi maksata 120-130 tuhat krooni pangalaenu. Pankroti oht oli algusaastal suhteliselt tõenäoline.“
Noored ettevõtjad otsisid lahendusi, tegelema hakati tavapärase vanametalli kogumisega, kaup müüdi edasi Kuusakoskile, mis oli tolleks ajaks EMEXi ära ostnud, ja mingil hetkel saadi jalad alla. „Väga raskeid aegu on olnud, kuid me ei ole mitte kunagi kellelegi võlgu jäänud, ei palgaraha ega muud,“ kinnitab Mikk. Järgmised raskused saabusid, kui Kuusakoski hakkas nägema kiiresti arenevas partneris konkurenti – loogilise sammuna asuti ise metalli eksportima ja Eva leidis uueks strateegiliseks partneriks maailma ühe suurema vanametalli ringmajandusettevõtte CRONIMET Grupp.
Hoki õpetas meeskonnatööd
Keerulistest oludest väljatulekul peab Mikk ülioluliseks meeskonnatööd. Seda on talle juba lapseeast õpetanud jäähoki. „Vanaema ütles, et mis sa mängid seda, see on ju toores sport. Jah, see on väga füüsiline, kuid samas katavad keha kaitsmed ja mina hokist mingeid märkimisväärseid vigastusi ei saanud,“ meenutab parema ääreründaja positsioonil mänginud Mikk. „Hoki õpetab sind meeskonnana ühes liikuma, sa pead teistega arvestama ega suru oma ego peale.“
Jõgeva poisi hoki juurde sattumine tundub igati loogiline samm. Hoolimata sellest, et linnas ei olnud ega ole siiani tehisjääga sisehalli, oli seal juba aastakümneid Eesti meistrivõistluste tasemel hokit mängitud. „Mäletan, et mängisime poistega kortermajade vahel jalkat, kui märkasime ühel garaažiuksel kuulutust, mis jalkatrenni kutsus. Olin kaheksane, aasta oli siis 1985,“ räägib Mikk. „Aga siis tuli talv, ühel hetkel kästi uisud alla panna ja nii olingi jalka asemel ootamatult hokitrenni sattunud.“ Varustust toona mõistagi saada ei olnud. „Mu esimesed uisud olid õe valged ilusuisud, millel teradel isa sakid maha lõikas. Kaitsmeid, kindaid ja riideid parandasid ja õmblesid meile vanemad.“
Mäng noortekoondises
Treeneriks oli poistele äsja ajateenistusest vabanenud Igor Orlov. „Igoril oli tohutu entusiasm. Tehnikas jäime Tallinna, Narva ja Kohtla-Järve poistele küll alla, aga tuhhi pealt pusisime ja pressisime. Olime kiired ja füüsiliselt tugevad – erinevalt sisehalli poistest algas meil iga trenn lume lükkamise ja üle poordi loopimisega,“ naerab Mikk. Paari aastaga jõudis tiim Eesti laste meistrivõistlusele. Mängimas käidi toona ka Kroonlinnas ja Slantsõs. Noorteaja suurimad võidud olid koduse Kuldlitri tsooni kaks esikohta. Üleliidulisel turniiril 80ndate lõpul Harkivis ja Jaroslavlis nii hästi ei läinud. „Seal tehti konkurentide poolt võidu nimel kõik – me olime 11-12aastased poisid, aga vastas olid juba kahemeetrised habemega kollid, kes turniirile pääsemiseks valetati aastaid nooremaks,“ paljastab ta nõukogude spordielu telgitaguseid.
Pärast põhikooli oli Mikul võimalus minna õppima Tallinna Spordiinternaatkooli, kuhu loodi eraldi hokitiim. Mikk eelistas jääda kodusesse Jõgeva keskkooli, kuid sõitis iga neljapäeva õhtul Tallinna, kus treenis terve pika nädalavahetuse ja jõudis pühapäeva õhtuks koju tagasi. „Kuna hinded olid mul korras, siis koolist lubati nii,“ märgib ta. Noortekoondise tasemel Eesti Euroopa paremikku ei pääsenud. „Slovakkialt saime näiteks kord 32:0 pähe,“ muigab Mikk. „Eks vanuse kasvades muutus üha olulisemaks tehniline sooritus, selles jäime alla. Pärast keskkooli lõpetamist kadus tuhin edasi mängida ja vahele tekkis 5-aastane paus, pärast seda jätkasin Tallinnas harrastaja tasemel mängimist.“
Kodukoha hokile hoiab Mikk pöialt siiani ja andis hiljuti oma panuse, et Jõgeva hokiklubi saaks järgmiseks hooajaks osta jäämasina.
Jõgeva – eestikeelse jäähoki häll
Jõgeva hokiajalugu uurinud endine spordiajakirjanik ja vallavanem Tiit Lääne nimetab linna eestikeelse hoki oluliseks kasvulavaks, kust on tulnud palju treenereid ja tippmängijaid. Tiit Lääne: „Jõgevamaa läbi aegade üks populaarsemaid ja edukamaid spordialasid jäähoki jõudis Jõgevale 1945. aasta sügisel Felix Adrati ja Valdur Rajalo initsiatiivil. Viimasest sai järgnenud aastatel Jõgeva hokikoolkonna rajaja, mis püsinud tänaseni. Jõgevalt on tuule tiibadesse saanud paljud hokimehed, kes kujundanud Eestis ilma selle ala juhtimisel ja organiseerimisel. Rääkimata pea kõikidesse Eesti tippklubidesse kuulunud mängijatest. Jäähoki on olnud aastaid Jõgeva kui külmalinna sportlik visiitkaart.
Jõgeva on aastate jooksul võitnud arvukalt Eesti noorte ja koolinoorte meistritiitleid, võitnud esikohti spordiühingu (-liidu) Jõud meistrivõistlustelt. Eestimaa talimängudelt saavutati 2013. aastal kolmas ja tänavu 2022 4. koht. Aastaid mängis Jõgeva esindusmeeskond kaasa Eesti meistriliigas, kus mitmel hooajal jõuti 4. kohale.“
Jõgeva abivallavanem Viktor Svjatõšev on piirkonna hokituleviku osas optimistlik. „Meil on praegu hokiklubi vedamas väga hea mees, Raul Kivi, kes on ka Soome meistriliigas saalihokit mänginud. See, kuidas Raul on praegu Jõgeva lapsed uuesti hokit mängima pannud, rõõmustab silma,“ räägib abivallavanem. „Täna meil on olemas talveperioodiks korralik väliplats ja lumekoristustehnika, Helsingis ootab jäämasin, küll kasutatud, aga korralik, mille toetajate abiga järgmiseks hooajaks soetame.“
Svjatõševi sõnul on pikalt unistatud ka aastaringsest tehisjääst, mis võimaldaks jäähokiga tegelemise Jõgeval uuele tasemele viia. „Kuid seda jaksaks vald teha vaid riigi ja eraettevõtjate toetusega. Meil on koht olemas, projekt on olemas, ka ettevõtjad on valmis õlga alla panema,“ ütleb Svjatõšev. „Loodame veel, et riikki leiab võimaluse toetada, nii nagu ta seda jalgpallihallide rajamise toetamisega praegu üle Eesti, seal hulgas Jõgeval, teeb.“
Mängija Mikk Paaksi
Tiit Lääne, raamatu „Jõgeva jäähoki 1945 – 2018“ autor
1988. aastal tuli Mikk Paaksi kahekordseks Kuldlitri Eesti tsooni võitjaks. Keskmises vanuseklassis Jõgeva Jõuga ja noorematest poistest Jõgeva Noorusega. Seejuures keskmises vanusegrupis valiti ta turniiri parimaks mängijaks. 1990. aastal esindas ta Eestit ka Jaroslavlis toimunud üleliidulisel turniiril.
Hooajal 1992/93 saavutas ta Eesti A-klassi meistrivõistlustel Jõgeva ja THK ühendmeeskonnaga neljanda koha ja tõusis Eesti noortekoondise vaatevälja. Hooajal 1993/94 kuulus Paaksi juba Eesti juunioride koondisse ja mängis Bledis toimunud EM-võistluste C-grupis.
Järgmisel talvel kaitses Eesti koondise värve Kiievis toimunud EM-turniiril. Eesti meistrivõistlustelt võitis aga Jõgeva/THK meeskonnaga A-klassis hõbemedali. Samal ajal mängis meistrivõistluste I liiga Jõgeva Hokiklubi eest esimesed neli mängu.
Mõned hooajad jäid hokimängus hoopis vahele, kuid alates 2001. aastast on Mikk Paaksi Tallinnas ikka ka hokilainel olnud. Mänginud Saue, kuid põhiliselt HK Saku ja Harjumaa eest. 2009. aastal mängis ta ka Jõgeva koondises ja aitas võita esikoha Hawaii karikaturniiril. Kolm aastat hiljem kui taastati Eestimaa Spordiliit Jõud meistrivõistlused, kuulus Paaksi võidukasse HK Saku meeskonda.
