Selliseid nõudmisi võiks kindlasti leida rallipiloodi töökuulutusest, aga imehästi sobib see ka Cronimeti suurima osakonna – Paldiski, kus töödeldakse kogu meie roostevaba metall ja enamus mustast vanametallist ning laaditakse laevadele – juhataja ametijuhendisse isikuomaduste listi. Ja just selline mees on meil ka leitud, saage tuttavaks: Eesti meister autorallis ja Cronimeti Paldiski osakonna juhataja – Asko Meos. No ja eks ole paljud meist kursis ka huumorisaatest Kreisi Raadio alguse saanud ütlemisega „niimoodi ei saa ju rallit sõita“, mille läbi rallisõitmisest on saanud ka omalaadne metafoor tegevuste kohta, kus kõik detailid peavad paigas olema.

„See autovärk on mul vist veres,“ arvab Asko, kes juba 14-15aastaselt hakkas autosid ostma, neid putitama ja müüma. „Olen vist oma 150 autot läbi pidanud, vahel oli 3-4 masinat korraga käes.“ Mees tunnistab, et tehnikahuvi on teda saatnud kogu elu ning enamus sellealastest oskustest on omal käel õpitud.

Kord juba tehnikamaailma sukeldunud, tuli huvi autoralli vastu juba loomuliku jätkuna. „Mitu aastat rääkisin isale, et tahaks sõita, kuni lõpuks otsustasin, et kui ühel päeval ise teenima hakkan, ostan masina ära.“ Esimeseks võistlussarjaks sai Lääne-Virust Tapalt pärit poisile romuralli, mida sõideti toona Rakvere kindluse vallimäel. „Mäletan siiani esimest võistlust, see kõik tundus nii äge,“ meenutab Asko. „Sealt edasi kohati elasingi ja käisin tööl selle nimel, et saaks sõita.“ Pühendumise tulemusena tulid Eesti meistrikatelt Ladaga paar teist ja kolmandat kohta, kuni kaks aastat tagasi jõuti meistritiitlini – sel korral BMW-ga kuni 1,9liitriste tagaveoliste väikeklassis.

„Ma usun, et just rallis läbi elatud õppetunnid on aidanud mul ka tööl läbi lüüa,“ arutleb Asko. „Kui vaja, veedad eesmärgi nimel garaažis unetuid öid, sest siht on silme ees ja püüdled selle poole. Ja seda tagasilöökidele vaatamata.“ Ta tõdeb, et ralli on õpetanud ebaõnnestumiste ja pettumustega toime tulema ning räägib loo, kuidas kord oli Saaremaa rallil silmapiiril kindel võit, mis lõpuks ikka käest libises: „Juhtisime juba minutiga, kui eelviimase katse eel jäi masin lihtsalt seisma…“  

Sellised olukorrad panevad proovile ka inimsuhted. „Sa sead endale kõrgeid nõudmisi ja eeldad seda ka tiimiliikmetelt… eks ikka sai sõbrast kaardilugejaga paar kõvemat sõna vahetatud, kui midagi pekki läks. Aga tuleb endale aru anda, et see on siiski tiimitöö ja ühine vastutus – kui õnnestud, õnnestud koos ja sama kehtib ka läbikukkumiste puhul,“ räägib Asko. „Kuid tiimisuhetest rääkides – eks ma olen ikka ka paras kontrollifriik – tean, et paarimees teeb oma tööd hästi, kuid kuna oled nii väga tulemusele orienteeritud, siis ikka kontrollid üle.“

Oluline oskus nii rallis kui töös on oma emotsioonidega toime tulemine. Kui küsin, et millal Sa, Asko, viimati vihastasid, on veidi aega vaikust ja siis vastus: „No ei mäletagi… Eks ma olengi selline pika vinnaga ja mind on keeruline rivist välja lüüa.“ Kuid möönab siiski, et mõned asjad võivad ajada natuke närvi küll. „Siis kui raisatakse aega, kui tehakse asju mõttetult ja topelt ning kui tehtud lõpuni ei viida,“ loetleb ta.

Tänaseks on Asko ise küll võistlemise lõpetanud, kuid asunud treeneri ja mentori rolli. „ Eks see ralli on üks ravimatu haigus,“ muigab mees. „Kuna mind ennast võeti toona nii hästi rallikogukonda vastu, siis leidsin, et on aeg ka midagi tagasi anda.“ Nii õpetab ta sõbra 10aastat poega rallit sõitma. „Kolm-neli võistlust on juba tehtud ja ma usun, et poisil on tulevikku. Praegu võistleb poiss Ford Fiestal Autospordi Liidu eriloaga“.  

Tehnikahuvi ja soov tehnikaga tegeleda on Tehnikaülikoolis ärindust õppinud mehele siiani andnud ka kõik töökohad, olgu siis palgalisena või oma autoremondiäri juhtides. Tehnikaarmastus tõi juhuste kokkulangemisel Asko ka Cronimeti – tehnikajuhiks. Kuid juba paari kuu pärast tuli vastu võtta uus otsus: kas nõustuda ettepanekuga osakonna juhataks hakata. „Ja ma üldse ei kahetse, et nõus olin. Olen väga rahul. See on töö, kus iga päev on õppida midagi uut, see mind paelubki,“ ütleb mees, kes vajadusel paneb ka ise käed külge, istub koppa, teeb omale viie minutiga kangid selgeks ja korraldab vajaliku tõste ära.  

Muide, üks huvi on Askol veel – talle meeldib süüa teha. „Ja just liharoogasid. Kord nädalas proovin ikka selle jaoks aega leida,“ ütleb ta. Ja küllap on nüüd Askol hea võimalus lihakokkamisoskusi ka oma tiimiga jagada, sest sel suvel valmis Asko eestvedamisel Paldiski osakonna kontori juurde grilliõhtuteks ideaalselt sobiv terrass.