Vanaadiumi avastas Mehhikos 1801. aastal Hispaania keemik Andrés Manuel del Río. Del Río ekstraheeris elemendi Mehhiko „pruuni pliimaagi“ proovist, mida hiljem hakati nimetama vanadiniidiks. 1805. aastal väitis prantsuse keemik Hippolyte Victor Collet-Descotils ekslikult, et del Río avastatud uus element oli hoopiksi ebapuhas kroomiproov. Del Río võttis seepeale oma nõude uue elemendi avastamise osas tagasi. 1831. aastal taasavastas Rootsi keemik Nils Gabriel Sefström elemendi uues oksiidis, mille ta leidis rauamaakidega töötades. Kui leiti, et see element oli identne del Río kirjeldatuga, kinnitas see hispaanlase varasemat avastust.
Vanaadiumi üks peamisi tööstuslikke maake on vanadiniit – fosfaatide apatiidi rühma kuuluv mineraal. See on tihe, kuid rabe mineraal, mida leidub tavaliselt punaste kuusnurksete kristallide kujul.
Vanaadium suurendab terase tugevust, seepärast võime leida seda metalli tööriistadest, masinatest, sillakonstruktsioonidest, kosmosesüstikutest. Samas on see metall suure tähtsusega ka taastuvenergeetikas, kuna on võtmeteguriks aku tõhususe parandamisel – vanaadiumredoksakud on taastuvenergeetikas üks võimalik lahendus, kuidas me tuule- ja päikeseenergiat salvestada saame.
Ka Eesti maapõu peidab suures koguses vanaadiumi. Praegu tuleb suur osa vanaadiumist sarnaselt haruldastele muldmetallidele Hiinast. Teadlased on uurimas, kas seda metalli oleks võimalik kätte saada Eesti maapõuest. Täpsemalt leidub perioodilisustabelis 23. kohal paiknevat vanaadiumit savikivimist graptoliitargilliidis. Kompleks katab tervet Põhja-Eestis ja selle paksus ulatub paari meetrini. “Tegemist on kunagiste orgaanikarikaste meremudadega, mis on tänaseks kivistunud. Vanaadiumit on graptoliitargiliidis umbes üks kilogramm tonni maagi kohta. Kui mõtleme, palju on Eesti graptoliitargiliiti, siis on seda arvatavasti üle 60 miljardi tonni ehk väga-väga palju,” on Tallinna Tehnikaülikooli maavarade- ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints öelnud ERRile.
Kuigi praegu keegi selle ammutamiseks karjääre ega kaevandusi rajama ei hakka, tuleb graptoliitargilliidi omadusi juba praegu uurida ja selle paiknemist kaardistada. Hints ei kujuta ta ette, et vanaadiumit hakatakse Eestis eraldi kaevandama. “Kui hakkame graptoliitargilliiti kunagi väärindama, teeme seda koos fosforiidi kaevandamisega. Peame selle katendist paratamatult eemaldama, mis tähendab, et saame ühe jäätme. Tulevikku vaadates loomulikult ei taha me loomulikult luua uusi kaevandusi, mis tekitaksid suuri aherainemägesid. Tahaksime selle materjali kõik ära kasutada,” sõnas Hints.
