Arheoloogilised tõendid näitavad, et esimesi hõbedast või pronksist trompeteid kasutasid iidsed egiptlased alates aastast 1500 eKr. Vanad kreeklased ja roomlased kasutasid hiljem sarnaseid instrumente. Sel ajal kasutati neid instrumente peamiselt sõjaliste signaalide või religioossete tseremooniate jaoks. Renessansiajal hakkasid vaskpuhkpillid arenema instrumentideks, mida me tänapäeval tunneme ja tunnustame. Ja kuigi eesti keeles tunneme neid tänapäeval vaskpillide nime all, valmistatakse need põhiselt messingist – vase ja tsingi sulamist.
Messingi ajalugu pärineb iidsetest tsivilisatsioonidest. Arvatakse, et messing loodi esmakordselt umbes 3000 eKr ja lausa kogemata. Nimelt teadsid muistsed metallitöölised juba tollal piirkonnas, mida nüüd tuntakse Süüria või Ida-Türgina, kuidas sulatada vaske tinaga, et saada pronksiks nimetatud metall. Mõnikord valmistasid nad enda teadmata ka messingit, sest tina- ja tsingimaagi leiukohad on mõnikord koos ning need kaks materjali on sarnase värvi ja omadustega.
Antiikajal väitis Vana-Kreeka filosoof Bolos (u 200 aastat eKr), et kulda saadakse vaske ja tsinki kokku sulatades. Saadud sulamit nimetati valgeks vaseks (messing), mis omas kullale omapärast kollast värvust. 1. sajandil eKr oli roomlastel piisavalt messingivarusid müntide ja sõjavarustuse – eriti kiivrite – valmistamiseks. Messingit kasutati ka dekoratiivesemete, ehete ja muusikariistade meisterdamiseks. Kõigi nende esemete tsingi kontsentratsioon varieerus vahemikus 11% kuni 28%, mis on suhteliselt muljetavaldav number sel ajal kasutatud metallurgiameetodite kohta.
Tol ajal suutsid Vahemere metallitöölised eristada tsingimaake tina sisaldavatest maakidest ning hakkasid messingmüntide ja muude esemete valmistamiseks segama tsinki vasega. Suurem osa tsingist saadi kalamiinina tuntud mineraali kuumutamisel, mis sisaldab erinevaid tsingiühendeid. Alates umbes aastast 300 e.Kr õitses messingi metallitööstus ka praegusel Saksamaal ja Hollandis.
Kuigi need varajased metallitöötlejad oskasid tsingimaagi ja tinamaagi erinevust ära tunda, ei saanud nad ikkagi aru, et tsink, oluline messigi koostisaine, on metall. Alles 1746. aastal tuvastas saksa teadlane Andreas Sigismund Marggraf tsingi ja määras selle omadused. Protsess metallilise vase ja tsingi kombineerimiseks messingi valmistamiseks patenteeriti Inglismaal 1781. aastal.
Esimesed tulirelvade messingist padrunihülsid võeti kasutusele 19. sajandi keskel. Kuigi prooviti mitut erinevat metalli, oli messing oma omaduste tõttu kõige edukam.
Tänapäeval kasutatakse valgevaske ehk messingit peamiselt rakendustes, kus on vaja korrosioonikindlust ja väikest hõõrdumist, nagu lukud, hinged, hammasrattad, laagrid, laskemoona hülsid, tõmblukud, torustikud, voolikuühendused, ventiilid ning elektripistikud ja pistikupesad. Messingit kasutatakse sageli olukordades, kus on oluline, et sädemeid ei tekiks, näiteks liitmike ja tööriistade puhul, mida kasutatakse kergestisüttivate või plahvatusohtlike materjalide läheduses. Samuti kasutatakse messingit muusariistades, lisaks varem nimetatud puhkpillidelt ka kellade ja trummitaldrikute jaoks.
Messingit, mille koostises on tavaliselt 66% vaske ja 34% tsinki, kasutatakse vase aseainena ehete valmistamisel, kuna sellel on suurem korrosioonikindlus.
On olemas ka nn meremessing, sel juhul on messingile lisatud alumiiniumi või tina, mis muudab messingi tugevamaks ja korrosioonikindlamaks. Alumiiniumilisandi korral moodustub messingi pinnale väga alumiiniumoksiidi kiht, mis on nii õhuke, et on õigupoolest läbipaistev, ja kahjustuse korral paraneb iseenesest.
Vasesisaldus muudab messingi antiseptikuks. Olenevalt tüübist ja kontsentratsioonist hukkuvad haigusetekitajad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul, kui nad messingiga kokku puutuvad. Seepärast on ka uksekäepidemeid valmistatud messingist. Messingi antiseptilisi omadusi on tähele pandud juba sajandeid, aga laboratoorselt tõestati need 1983.
Tänapäeval taaskasutatakse umbes 90% messingist.