Kui tahame keskkonda säästa, siis ei tohiks loodusesse niisama vedelema jätta kumbagi. Kuid kui valida, kumb on loodusele ohtlikum, siis plastik on märksa püsivam ja kahjulikum probleem.
Mis juhtub metalliga looduses?
- Näiteks teras ja raud hakkavad looduses kiiresti roostetama. Rooste on looduslik mineraal (raudoksiid), mis pole ökosüsteemile ohtlik.
- Värvilised metallid, nagu vask, plii või tsink, korrodeeruvad aeglasemalt ning võivad eraldada väikestes kogustes raskmetalle. Need võivad olla mürgised vee-elustikule või pinnasele.
- Pikemas perspektiivis laguneb iga metall looduslikeks ühenditeks. Probleem on pigem selles, et väärtuslik tooraine kaob – metall oleks olnud 100% taaskasutatav.
Mis juhtub plastikuga looduses?
- PET-pudel või kilekott ei lagune looduslikuks ühendiks. Päike ja külm muudavad plastitüki hapraks, misjärel see mureneb väikesteks osadeks – mikroplastiks.
- Mikroplast ei kao kuhugi, vaid rändab pinnasesse, vette ja lõpuks loomade ning inimeste toidulauale.
- Plast sisaldab sageli lisandeid (nt värvained, pehmendajad), mis eralduvad keskkonda ja võivad olla mürgised.
- Aastad muutuvad sajanditeks – plast võib looduses püsida 400–500 aastat, kujunedes püsivaks probleemiks nii maismaal kui ka meres.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et metallid lagunevad looduses aastakümnetega, võivad teatud juhtudel kujutada endast küll raskemetallidena reostusohtu, kuid lõpuks muutuvad ikkagi looduslikuks mineraaliks. Plastik seevastu püsib sajandeid ja laguneb viimaks mikroplastiks, mida loodus ei suuda ise kõrvaldada.
Just seetõttu on ringmajandus nii oluline: metall tuleb alati kokku koguda ja taaskasutusse anda, sest see on lõpmatult ümbertöödeldav. Plast tuleb samuti tagastada, kuid selle ringlus on keerulisem ja piiratum – ning loodusesse sattudes on plast meie planeedi jaoks tõsine koorem.