See kõlab nagu paradoks, kuid tegelikult on see üks metallurgia ajaloo nutikamaid peatükke. Juba antiikajal valmistasid osavad meistrid nn calamine-messingut – sulamit, mida loodi mitte puhtast tsingist, vaid tsingirikastest maakidest.
Meetodit tunti nime all calamine cementation ja see oli oma aja tipptase. Protsessi jaoks kasutati kolme põhikomponenti: vaske, tsingirikast maaki (calamine) ja sütt. Need paigutati savipottidesse ning kuumutati umbes 900–950 kraadini. Kuumuses toimus keemiline reaktsioon, mille käigus eraldus tsingiaur. Kuna vase sulamistemperatuur on 1085 °C ja tsingi keemistemperatuur on sellest madalam – vaid 907 °C, oleks otsene tsingi lisamine sulavaske toonud kaasa tsingi kiire aurustumise. Cementation-meetod lahendas probleemi elegantselt – tsingiaur tungis kuuma vase kristallvõresse ja moodustas ühtlase sulami.
Selline tehnoloogia oli tõeline läbimurre, mis võimaldas toota messingit sajandeid enne, kui metallurgid õppisid 18. sajandil puhast tsinki destillatsiooni teel eraldama. Rooma impeeriumi ajal tegutsesid calamine-messingu töökojad provintsides, kus leidus nii vaske kui tsingimaaki – näiteks Walesis ja Saksamaal. Keskajal tõusis tehnoloogia tähtsaks ka Saksamaa ja Madalmaade käsitöölinnades, kus messingust valmistati münte, ehteid, kodutarbeid ja instrumente.
Calamine-messing polnud lihtsalt praktiline lahendus – see oli oma aja innovatsioon, mis ühendas loodusressursid ja inimliku leidlikkuse. Ilma selleta oleks Euroopa metallikunsti ja -tööstuse areng olnud hoopis aeglasem. Tänapäeva seisukohalt on see ehe näide, kuidas tehnoloogia piirangud ei takistanud inimestel luua lahendusi, vaid innustasid neid mõtlema loovalt.