Kui tuua võrdlus spordimaailmast, on Ivika nagu sooritusele fokusseerunud jalgpallimeeskonna kapten, kel peab olema suurepärane kogu platsi nägemine koos võimega panna tähele pisimaidki detaile, olles samal ajal väga hea meeskonnamängija. „Selleks, et asju hästi ära teha, pead teadma, mida teed, sul peab olema ettekujutus lõpptulemusest, eesmärk,“ ütleb Ivika, lisades, et asjad tuleb lõpuni viia, nautides samal ajal teekonda lõpptulemuseni. „Minule meeldib, et saan midagi ära teha ja et ma oskan detailidest rõõmu tunda.“

Ivika põhimõte on, et ka palgatööd tuleb teha nii, nagu teeks seda enda jaoks. „Pean töid tellima ja korraldama nii, nagu ma maksaks selle eest ise,“ selgitab ta.

Kõige selle juures õhkub haprast naisest igal sammul nii suurt positiivsust, et tuba muutub valgemaks ja helgemaks ning temaga suhtlevad kolleegid nagu iseenesest rõõmsamaks ja lahkemaks. „Minu klaas on alati pooltäis,“ tõdeb ka ta ise. „Negatiivset ja kurjust on meie ümber palju. Mina tahan anda edasi head emotsiooni.“  

Enamuse on tööelust logistikatööd teinud naine sattus Cronimeti enda sõnul asjaolude õnneliku kokkusattumise tõttu. „Olen õnnelik inimene, olen kuidagi heade asjade juurde viidud,“ tõdeb ta. „Olin küll endale selgeks teinud, et ei teha enam uusi algusi, kuid siis helistas Eva ja kuna tingimused tundusid minu jaoks nii sobivad, siis mõtlesin, et no… proovime.“ Kahetsenud Ivika seda otsust ei ole: „Sulle antakse elus erinevaid võimalusi ja on sinu valik, kas haarad nendest kinni.“ Ivika haaras ning märgib, et on hästi rahul  ja õnnelik, kuna töö iseloom meeldib väga ja kolleegid ka.

„Eks alguses oli ikka palju õppimist ka,“ kirjeldab ta esimesi töökuid Cronimetis. „Aga kui tahad midagi, siis teed ära. Kui ei oska midagi, siis kuulad ja õpid. Ja kuid teedki alguses valesti, sest ei näe ju kohe tulemust, siis ikkagi pead usaldama ennast.“

Eelnev kehtib ka Ivika suure ja väga kauni hobi osas, millega ta alustas enam kui 10 aastat tagasi. „Mulle nii hullult meeldis see, tahtsin nii väga seda osata“, ütleb ta nende aastate jooksul kootud enam kui 200 peene Haapsalu salli ja umbes 25 kleidi kohta. Nüüdseks on nii, et ilma kudumisvarrasteta ei kujuta Ivika elu enam ette, eriti kuna seda tegevust saab muude asjadega koos teha – näiteks televiisori ees istudes. „See on protsess, mis mulle tohutult enesedistsipliini,  kannatlikkust ja teekonna nautimist õpetas,“ räägib Ivika. „Kärsitus ei anna kunagi head tulemust. Kui oleme kärsitud, tekivad valed ootused ja pärast oleme pettunud.“

Ivika sõnul käivitabki teda see, kui saab midagi ära teha. Hetkel on ärategemisel veel üks suur projekt – Põlvamaal Prangli külas ajaloolisel Postiteel valmiv maakodu. „Ehitamine on nii põnev,“ löövad Ivika silmad veelgi rohkem särama. „See oli juba lapsena nii – mul oli isaga salakokkulepe, et kui ema saatis mind rohima, siis isa tuli mõne aja pärast ja ütles, et tal on mind väga ehituse juurde appi vaja,“ naerab ta. Maakodu rajab Ivika koos elukaaslasega vanale taluasemele. Kõik tööd tehakse oma kätega, ja kui vaja, võtab metsandust õppinud Ivika kätte ka mootorsae, et aias korda luua. Kuigi on ju teada, et maakodus ei lõpe töö kunagi, siis paar aastat tagasi alanud protsess hakkab (vahe)finišisse jõudma – jaanipäevaks tahavad nad koos kahe kassi ja kohe perre tuleva koeraga sisse kolida. Lemmikloomad, muuseas, on Ivika alati võtnud varjupaigast: „Ikka on need teise ringi loomad, kellele ma olen tahtnud kodu pakkuda.“

Muide, nii nagu kingsepal polevat kingi, pole Ivikal veel ka enda kootud kleiti. Aga kuna Ivika üks suuri unistusi on käia ära Austraalias (kus praegu elab ka ta tütar) ning kuna pikk lennureis on imesobiv aeg kudumiseks, siis mine tea – ehk saab see unistus lähiajal teoks ja valmib ka kaunis kleit iseendale.

P.S. Kui Ivika oli loo läbi lugenud, palus ta lisada kuskile vahele, et ta aeg-ajalt ikka poriseb ka…

P.P.S. Ivika meistriteoste kohta saab põhjalikumalt järele vaadata siit.