Teadusavastuse olulisust ilmestab eredalt alumiiniumini tootmismahu plahvatuslik kasv. Enne 1886. aastat oli kogu maailma alumiiniumitoodang alla 100 tonni aastas, kuid juba neli aastat hiljem tootis maailm umbes 8 000 tonni alumiiniumit aastas. 1913. aastaks oli see number kerkinud üle 53 000 tonni.
Revolutsiooni taga olid kaks noort keemikut – Charles Martin Hall Ameerika Ühendriikidest ja Paul Héroult Prantsusmaalt –, kes töötasid 1886. aastal teineteisest sõltumatult välja meetodi, millega sai alumiiniumit toota lihtsalt, tõhusalt ja tööstuslikus mahus.
Protsessi, mille käigus sulatatakse alumiiniumoksiid krioliidi sees ning eraldatakse metall elektrolüüsi teel, tuntakse täna Hall-Héroult’ protsessina. Meetod tähendas mitte ainult tootmisprotsessi lihtsustumist, vaid ka alumiiniumi turuhinna järsku langust –alumiiniumi hind kukkus koguni 80 protsendi võrra –, ning võimalust toota seda enneolematutes kogustes.
Charles Martin Hall patenteeris oma meetodi 1886. aastal ja lõi ettevõtte, mis sai tuntuks kui Aluminum Company of America (ALCOA) – ettevõte, mis mängis võtmerolli kogu globaalse alumiiniumitööstuse arengus. Paul Héroult rakendas protsessi Euroopas, andes tõuke Prantsusmaa ja Saksamaa tootmisele.
Uus tootmisvõimekus ja kiire hinnalangus tegid võimalikuks selle, et alumiinium ei jäänud vaid haruldasteks komponentideks, vaid leidis koha massiivsetes konstruktsioonides, näiteks 1931. aastal valminud Empire State Buildingus, mille sisekujunduses ja aknasüsteemides kasutati alumiiniumit laialdaselt.
Hall-Héroult’ protsess on tänapäevalgi alumiiniumi tootmise aluseks – see moodustab üle 90% kogu maailmas toodetavast esmatasandi alumiiniumist. Ja kuna alumiinium on piiramatult taaskasutatav, on see protsess andnud aluse ka ringmajanduslikele lahendustele, mille olulisust hindame üha enam 21. sajandi kestliku arengu eesmärkide valguses.