Teise maailmasõja-aastad eelmise sajandi keskel ja sellele järgnenud taastamistööd suurendasid hüppeliselt vajadust odava ja kättesaadava metalli järele. Vanametallist sai strateegiline ressurss, mis aitas üles ehitada linnu, tööstusi ja taristut. Kui enne sõda liikus maailmas ringlusse mõned miljonid tonnid metalle, siis 1960. aastateks oli see kasvanud mitmekümne miljoni tonnini aastas. Ainuüksi terase ümbertöötlemine kasvas kümnekonna aastaga enam kui kahekordseks.
Teras. Ameerika Ühendriikides töödeldi 1930. aastatel ümber umbes 10–12 miljonit tonni aastas, mis vastas ligikaudu 20 protsendile kogu tarbimisest. 1950. aastate alguseks oli kogus tõusnud juba 25–30 miljoni tonnini ehk umbes 40 protsendini USA terasetööstuse vajadusest. Sama trend kordus Euroopas: Saksamaal ja Suurbritannias moodustas ümbertöödeldud teras 1950. aastatel juba ligi kolmandiku kogu toodangust.
Alumiinium. Sõjaaegne lennukitootmine jättis maha tohutud kogused jääke, mida hakati süsteemselt ringlusse võtma. Aastatel 1945–1955 kahekordistus ümbertöödeldud alumiiniumi hulk: kui 1945. aastal võeti ringlusse ligikaudu 150 000 tonni, siis kümnendi lõpuks juba üle 300 000 tonni aastas. See pani aluse alumiiniumi kui „igavese metalli“ ringmajandusmudelile.
Vask. Euroopas kasvas ümbertöödeldud vase osakaal pärast sõda kordades. Kui enne 1939. aastat liikus ümbersulatamise kaudu tagasi majandusse alla 200 000 tonni vaske aastas, siis 1950. aastate keskpaigaks oli see tõusnud juba üle 600 000 tonni aastas – ligi kolmandik kogu tööstuses kasutatud vasest. Vask, mida varem taaskasutati pigem juhuslikult, muutus sõjajärgse taastamise kontekstis süsteemseks strateegiliseks tooraineks.
Globaalses plaanis. Enne Teist maailmasõda hinnati, et metallide ringlussevõtt ulatus maailmas kokku mõne miljoni tonnini aastas. 1960. aastateks oli see kasvanud mitmekümne miljoni tonnini. Ainuüksi terase ümbertöötlemine kahekordistus kümnekonna aastaga, ületades 1960. aastate alguseks juba 70 miljonit tonni aastas.
Miks see oluline oli? Energia kokkuhoid oli märkimisväärne: ümbertöödeldud teras säästis umbes 60–70% energiat võrreldes maagist tootmisega, alumiinium aga kuni 90%. Energiakriisid ja toormete hinnatõus 20. sajandi teisel poolel kiirendasid omakorda ringlussevõtu kasvu. Lisaks oli kiire ringlussevõtt odavam ja kiirem kui uute kaevanduste rajamine.
Just 20. sajandi keskpaik pani aluse metallide ringmajanduse tänapäevasele süsteemile – globaalsele tööstusele, kus vanad autod, masinad ja seadmed muutuvad tooraineks uutele toodetele.
Tulevik. Ekspertide hinnangul kasvab vajadus metallide ringmajanduse järele lähikümnenditel hüppeliselt, sest rohepööre, elektriautod, tuulepargid ja digitaalne taristu vajavad tohutul hulgal metalle. Ringlussevõtt on ühtaegu nii keskkonnahoid kui ka strateegiline vajadus – maailm ei suuda kaevandamisega seda nõudlust rahuldada.