Esimene kirjalik leid sõnast teras eesti keeles on pärit 1637. aastast. Siis kirjutas Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor Reiner Brocmann Tallinna Suure Gildi vanema Jürgen Stahli tütre Margarethe pulmadeks õnnesooviluuletuse eesti keeles, milles kasutas pruudi isa nime Stahl (saksa keeles teras) eestikeelseks vasteks sõna Terraw.
Emeriitprofessor Huno Rätsep on kirjutanud, et lõunaeestlastel on olemas oma terasenimetus „mürk“. Setu ütleb: „pangõ kirvõllõ mürkü“ ehk karastage terast, võrukene: „mürgüst tettü“ ehk terasest tehtud. Ka see sõna on küllaltki vana, seda tundis 1648. aastal juba Urvaste pastor Johannes Gutslaff, kelle koostatud sõnastikust loeme: Stahl Mürck.
Millal ja kuidas aga terast tegema õpiti?
Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi chalyps. Esimesi tõendeid terasest esemete kohta on leitud juba 1800 eKr.
Kaasaegse terasetootmise alusepanijaks oli inglise leiutaja Henry Bessemer, kelle terase valmistamise protsessist sai üheksateistkümnendal sajandil peaaegu sajaks aastaks kõige olulisem terase valmistamise tehnika. Bessemer oli püüdnud vähendada terase valmistamise kulusid ja töötas välja oma süsteemi õhu puhumiseks läbi sulamalmi, et eemaldada lisandid. See muutis terase valmistamise lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks. Muide, Bessemer mängis olulist rolli ka Sheffieldi linna, hüüdnimega Steel City, loomisel suure tööstuskeskusena.
Tänapäeval on terase valmistamiseks kaks peamist protsessi: jätkuvalt hapnikterase tootmine, mille peamisteks tooraineteks on kõrgahjust saadav vedel malm ja vanaraud, ning terase tootmine elektrikaarahjudes, mis kasutab toorainena vanarauda või otseseid rauamaagisaadusi.