Vanaisa eeskuju
Kui Põltsamaal sündinud, kuid kogu elu Tabiveres elanud Rainer lõpetas keskkooli, tegi ta teadliku valiku Põltsamaa kutsehariduskeskusse ehituse eriala õppima minna. Suur eeskuju selleks oli talle vanaisa. „Vanaisa oli puusepp. Meister igasugu töödele – oli siis vaja vitstest korve punuda või puidust midagi nikerdada,“ meenutab Rainer. „Lapsest saati veetsin palju aega vanaisa juures ja õppisin temalt palju – tööriistade käsitsemist, aga ka töösse ja ellu suhtumist. Igasugu kruupingid, höövlid ning kitiga vanamoodsalt aknaklaaside paigaldamine said juba noorelt selgeks. Koolis tööõpetuse tundides ei olnud kunagi probleeme, see oli koos kehalisega mu lemmikaine.“
„Vanaisa ütles, et iga mees peab ühe maja oma elu jooksul ehitama. Nii ongi läinud – ehitasin, elan selles, nii et võib öelda, üks oluline eneseteostus elus on tehtud,“ räägib Rainer, lisades, et õnneks oli ta natuke ehitamisel juba kätt harjutanud, enne kui oma maja projekti tegema asus. Õigeks majaks peab Rainer ikka kivimaja. „Puitmaja ei ole maja, ehkki tänapäeval on palju uusi tehnoloogiaid,“ mõtiskleb ta.
Raineri suureks huviks ning ka lisatööks on olnud pehme mööbli valmistamine ja restaureerimine. „Enne CRONIMETi tulekut sai ligi 9 aastat seda tehtud. Vastutanud selles valdkonnas ka väikese tiimi eest ning hiljem koguni õpetanud,“ räägib Rainer, kes peab oma mööblimeistri portfoolio pärliks Tartu esindushotelli Lydia voodipeatseid.
Mööblimeistri töö nõuab taipu, teadmisi ja tööriistu. „Aga peab olema ka enesekindlust, järjekindlust ja kannatlikkust – tegelikult on see iga tööga nii, et kui kohe välja ei tule, kuid tahtmine on, siis proovi uuesti. Aga kui teed vastumeelselt ja välja ei tule, siis parem ära üldse tee,“ on Raineri tõekspidamine.
Töötahe käivitab
Oma peamiseks käivitajaks peab Rainer tahtmist tööd teha. „See tunne, kui teed asju rõõmuga ja tahad igal hommikul tööle minna,“ selgitab ta. „Sellist kollektiivi nagu CRONIMETis, polnud mina varem kogenud – tunne, et kogu tiim on ühe asja eest väljas, abivalmis, see annab tohutult indu juurde.“
CRONIMETis jookseb Raineril kolmas aasta. Vanametalli ringmajandusettevõttesse sattus Rainer veidi ebatraditsioonilisel teel – kui tihti pärandatakse ameteid isalt pojale, siis Raineril läks vastupidi. „CRONIMETi sattusin vanima poja Elari kaudu. Elar ja Oskar Pedjak vedasid Jõgeva osakonda, kuid siis tekkis poistel soov edasi liikida ja nii ma selle ameti üle võtsingi,“ räägib mees. „Mulle meeldivad uued väljakutsed, mugavustsoonist välja tulla, vastutust võtta. Usun, et see kõik tuleb mulle ka praegu CRONIMETi töös kasuks. Samuti see, et olen lapsest saati tehnikaga kokku puutunud.“
Ainsaks puuduseks töös peab Rainer seda, et Jõgeva osakond on veidi nagu one man show. „Vahel on ju ikka vaja asju kellegagi arutada, tagasisidet saada ja anda, aga olen siin üsna üksi,“ märgib ta.
Rahulik meel
Oma tugevuseks peab Rainer rahulikku meelt, mis tuleb kasuks nii tööl kui ka kodus. „Mind on ikka keeruline endast välja ajada. Katsun kõigest ja kõigist aru saada. Isegi kui inimene on sulle ebameeldiv, on võimalik temaga asju ajada – ei pea ju südamesõbraks igaühega saama,“ ütleb Rainer.
Kindlameelsus ja rahulik meel on kasuks tulnud ka kliendisuhtluses. Rainer on seda meelt, et eks klientidele tuleb ikka ja jälle asju selgitada. Et mees seda hästi teeb, näitab seegi, et klientide üldine tagasiside Jõgeva osakonnale on väga positiivne.
Kuid on üks asi, mida Rainer ei salli. „Kui kellelegi, eriti nõrgemale liiga tehakse, siis on vaja välja astuda,“ on ta kindel. „Olen kogu elu püüdnud elada lihtsa põhimõtte järgi, et ära tee teisele seda, mida soovid, et sulle ei tehtaks.“
Sport on veres
Oma sisemise tasakaalu ja füüsilise vormi jaoks tuleb leida aega endale ja perele ning ennast regulaarselt liigutada, teab Rainer. „Poole oma elust olen jalgpalli mänginud. Alustasin pärast keskkooli alles, aga tõsiselt, olen neljakordne Jõgevamaa meister,“ räägib ta. „Sport saadab mind siiani, liikumine on oluline – jooksmine, jõusaal. Vahel koos pojaga, vahel koos abikaasa või sõpradega. Pundivaim oluline, on lihtsam ja lõbusam koos teha.“
Raineri peres kasvab kolm last, seega on, kellele pühenduda ja kellega koos asju teha. „Pesamuna Mattias õpib kolmandas klassis, vanim poiss Elar on juba täiskasvanu. Keskmine, Janar, lõpetab kutseõppes logistika erialal,“ loetleb Rainer. Selleks, et traditsioonilised elutõed ikka edasi kanduksid ning et pojale distsipliini ja töökogemust anda, võtab Rainer nüüd Janari aeg-ajalt ikka Jõgeva osakonda tööle kaasa.
