Vask on üks väheseid materjale, mida saab korduvalt ümber sulatada ilma, et selle kvaliteet või omadused halveneksid. Just see teeb vasest ühe ringmajanduse alustala – metall, mis liigub läbi põlvkondade ja tehnoloogiliste ajastute.
Teadlik taaskasutamine 18. sajandist
Teadlik vase taaskasutamine hakkas levima 18.-19. sajandil, kui tööstusrevolutsioon tõi kaasa järjest suurema vasevajaduse elektri- ja masinatööstuses. Just siis hakati süsteemselt koguma tootmisjääke ja vanu juhtmeid, et neid uuesti sulatada.
Tööstuslikus mastaabis ümbertöötlemine sai hoo sisse 20. sajandi keskel, eriti pärast Teist maailmasõda, mil metallide nappus sundis riike ja ettevõtteid ringlussevõtu protsesse tõhustama. Tänapäeval on vase taaskasutus globaalse tarneahela lahutamatu osa: umbes kolmandik maailmas kasutatavast vasest pärineb ümbertöötlemisest.
Suurimad vase ümbertöötlejad asuvad Hiinas, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Prognoositakse, et Hiina – ühtaegu nii maailma suurim vase tarbija kui ka üks suuremaid ringlusse võtjaid – kasvatab oma taaskasutatud vase tootmist 2,5 miljonilt tonnilt 2024. aastal 3,5 miljoni tonnini 2030. aastaks. Euroopa Liidus ulatub ringlussevõtu osakaal umbes 50 protsendini kogu tarbimisest, piirkonna suurimad töötlejad on Saksamaa ja Itaalia.
Taastuvenergia kasvatab nõudlust
2024. aastal töödeldi maailmas ümber hinnanguliselt 8–9 miljonit tonni vaske. See moodustas ligikaudu 33–35% kogu globaalsest tarbimisest, mis ulatus umbes 27 miljoni tonnini. Vase ringmajanduse kasvutrendi kiirendab taastuvenergia ja elektrisõidukite levik, sest mõlemad vajavad tohutul hulgal kvaliteetset juhtivat metalli.
Vase ringmajandus pole seega ainult ajalugu – see on üha olulisem osa tulevikust. Iga vana kaabel, mootor või toru võib saada uue elu elektriautos, tuulepargis või kaasaegses sidevõrgus. Ning erinevalt paljudest teistest materjalidest võib vask seda ringi läbida lõputult, kaotamata midagi oma väärtusest.