Baltimaade kõrgeima kiriku (123,7 meetrit maapinnast) tornikiivril vahelduvad pruunikad toonid rohekaga. Tornikiiver on kaetud vaskplekiga, mis on üks vastupidavamaid, kuid ühtlasi kallimaid katusekattematerjale. Seda hakati esimest korda kasutama 16. sajandil Hollandis, kust see levis edasi Baltimaadesse. Siiski oli vask juba tollal suhteliselt kallis materjal ja seda kasutati ainult eriti tähtsatel hoonetel. Tänased vaskkatused sai Oleviste kirik restaureerimistööde käigus käesoleval sajandi esimestel kümnenditel.
Vaskplekk on vast kõige hinnatum materjal heade töötlemisomaduste poolest. Kui esialgu on vaskplekk kirgas punakaspruun, siis looduse toimel hakkab see muutuma järjest pruunimaks kuni saavutab tumepruuni tooni. 20–30 aasta möödudes tekib pleki pinnale kaitsev rohelise paatina kiht.
Puutudes kokku hapete, soolade, niiskuse ning õhusaasteainetega, „kasvatabki“ kunagi kirgas vask endale selga paatina kihi. See looduslik protsess kaitseb paatina alla jäävat vaske edasise korrosiooni eest, võimaldades katusele ilma märkimisväärsete kahjustusteta enam kui sajandi pikkust eluiga. Sama keemiline protsess toimib ka vase sulami pronksi puhul, millest on tehtud paljud ausambad, mis samuti aastakümnetega rohekaks muutuvad.
