Seneca on öelnud, et õnne pole olemas, on vaid hetked, mil talent kohtub võimalustega. Kristoffer Retva väitel on just õnnelikud juhused talle elu jooksul palju võimalusi pakkunud. „Juhus viib elus kokku õigete inimestega – nii ka mind CRONIMET Nordicu juhi Eva Pedjakuga, kes küsis minult umbes aasta kestnud koostöö järel, et millal CRONIMETis töös alustad. Ta küsimus ei olnud, et kas ma tulen tööle, vaid millal ma tulen,“ muigab Kristoffer. Nii juhtuski, et Kristoffer hakkas 2017.aasta lõpus üles ehitama ettevõtet CRONIMET Finland Oy, millest on kasvanud Soome turul arvestatav tegija. Ettevõtte käive oli 2020.aastal 14 mln eurot, selle kiiret arengut näitab lõppenud aasta käibeprognoos, mis ületab eelnevat aastat enam kui kaks korda ja ulatub üle 30 mln euro.

„Meil on välja kujunenud hea tarnijate võrgustik nii tööstustest, teistest vanametalli kokkuostjatest, lammutusettevõtetest ja ka väiketöökodadest. Samas teenindame ka füüsilisi isikuid,“ kirjeldab Kristoffer. „CRONIMETi maine ja kvaliteet partnerina on Soomes väga hea, nii nagu Eestiski. Loodan, et see annab põhjuse ka Eesti ettevõtjatel, kes Soomes tegutsevad, vajadusel meid usaldada.“ CRONIMET tegutseb Soomes kahes paigas: Helsingis Vantaa lennuvälja naabruses ja pealinnast tunnikese autosõidu kaugusel Loviisa sadamas.
„Ma kindlasti ei taha, et minust töönarkomaani mulje jääb, kuid viimased aastad on paratamatult kujunenud nii, et töö on ka mu hobi ja osaliselt perekond,“ räägib Soome ettevõtte ülesehitaja. „Nüüd oleme jõudnud teatavasse stabiilsusesse, olen leidnud ka head tiimikaaslased, kellele mitmeid olulisi ülesandeid delegeerida.“ Põhjanaabrite tiim on väike, aga tõhus: “Neljaliikmelise meeskonnaga teeme asja ära, kuna kasutame ärimudelis ka alltöövõttu.“
Tänapäevane vanametalli ringmajandusäri on tugevalt seotud rahvusvahelise kaubanduse ja logistikavaldkonnaga. Mõlemat on Kristoffer õppinud ja mõlemas saanud – oma sõnul taas juhuse tahtel – põnevaid töökogemusi, sõjavarustuse transpordist laevade prahtimismaaklerini välja.
Lapsest saati masinate vastu huvi tundud Kristoffer oli polütehnikumis õppimas logistikat, kui üks neist juhustest mängu tuli. „Sain pakkumise minna Kanadasse õppima, otsustada tuli sõna otses mõtted paari tunni jooksul,“ räägib mees otsusest, mida ta hiljem hetkegi kahetsenud ei ole. „Õppisin Torontos rahvusvahelist kaubandust. Aga sellest olulisem on elukogemus, mõtteviis ja hoiakud, mille sealt sain. Kanada ühiskonna sõbralikkus ja avatus on mind tugevalt mõjutanud.“ Ta kirjeldab, kuidas Kanada inimestele ei ole mingi probleem võhivõõrastega soojalt ja siiralt vestlusesse astuda: „See õpetas, kuidas lihtsalt tuleb teha suu lahti ja rääkida.“ Tüüpiliselt kinnise olekuga põhjamaisele noorele ei olegi see vast kohe nii iseenesest mõistetav.
Veel üks juhustest on viinud Kristofferi Soome kaitseväes logistika erialale. Sealt sai ta oma juhiloale päris pika tähestiku ehk siis õiguse juhtida väga erinevaid mootorsõidukeid. „Noorele mehele oli see väga hea võimalus – minule avas see kohe pärast ajateenistust ukse rahvusvahelisse spetsiaaltranspordiettevõtesse,“ räägib mees, kellele andis kaitseväeteenistus veel ühe erilaadse logistikaoperatsiooni kogemuse. „Olin väikese üksuse juht, seersant, ja pidime ette valmistama ka pataljoni jagu varustust, mis saadeti Liibananoni rahuvalveoperatsioonile. Sõidukid ja soomustransportöörid, kokku üle 100 ühiku, tuli ÜRO jaoks valgeks värvida, väga palju varustust pakkida ja teele saata.“
Liibanoni Kristoffer toona ise ei jõudnud, küll aga kasutab ta nüüd jätkuvalt ära kõiki võimalusi reisimiseks. „Mulle meeldivad tööreisid. Ma armastan lennujaamasid, seal võid kohata väga põnevaid inimesi, sattuda huvitavatesse vestlustesse. Samuti meeldivad mulle pikad lennureisid, kus oled nagu omas mullis, miski ei häiri, telefon ka ei helise. Ma naudin vist reisimise protsessi rohkem kui kohalejõudmist.“ Sihtkohtadena eelistab Kristoffer reise, kus on ees mõni kohalik tuttav, näiteks kolleeg CRONIMETist – kelle kaudu on võimalik kohalikust elust tõeliselt osa saada, mitte sattuda vaid tururismifirma etteantud paikadesse.

Reisidelt ja töölt tulles ootab Kristofferit kodus koer Frida, kellega koos pikki jalutuskäike ette võetakse, et pingeid maandada. Kristoffer naerab: „Ta on segavereline: 75% šnautser, 25% vesikoer. Kaalub 10 kilo, aga hing, hoiak ja käitumine on selline, nagu oleks 50.“ Mine tea, ehk käitub koer ühe teise, samuti juba antiikajast pärit ütlemise järgi: audentes fortuna iuvat, (õnn soosib julgeid).