Rahvakeel ei tee sageli vahet inglistina ja seatina vahel, nimetades mõlemaid tinaks, kuigi tegemist on kahe erineva lihtainega, kusjuures seatina on mürgine.
Sõna tina tuli meile Skandinaavia germaanlastelt koos vastava metalli inglistinaga, on kirjutanud emeriitprofessor Huno Rätsep. Laen on võrdlemisi varajane, sest sõna kohtame enam-vähem samasugusena kõigis läänemeresoome keeltes. Laenu vahetuks allikaks oli germaani algkeel ning sõna esineb mitmetes keeltes: saksa Zinn, rootsi tinn, vanainglise tin. Inglistinaks hakati metalli kutsuma seepärast, et tollal saadi seda eeskätt Inglismaalt.
Tina kasutamist puhta metallina seostatakse pronksiaja algusega, mil hakati vaske teadlikult legeerima tinaga (u. 3000 a. eKr). Euroopa tina pärines tinamaagist nimega kassiteriit (tina(IV)oksiid), mida leidub Saksimaal ja Wales´i Cornwallis.
17. sajandi algul rääkis Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Müller ühes jutluses tinastest vaagnatest, mis majadest välja tuuakse. Need nõud polnud aga inglistinast, vaid tema paarilisest seatinast ehk pliist. Hoopis teise keemilise ühendi nimi plii on eesti keelde tulnud alamsaksa keelest. Plii ladinakeelsest nimest plumbum sai saksa keele vahendusel eesti (hamba)plomm. Seatina plii nimetusena on tõlkelaen, mille kaugemaks allikaks on inglise pig of lead, mis tähendab lamedast pikergust pliitükki; inglise keeles tähendab pig nii siga, noort siga kui ka metallikänku, metalliplaati.
Plii on vanim tuntud metall (leiud Väike-Aasiast juba 6400 a. eKr), selle väljasulatamine läikivast ja raskest galeniidist (pliisulfiid) võis toimuda hõõguvatel puusütel ka kogemata. Pronksiaja esimesed pronksist esemed olid legeeritud plii, antimoni ja arseeniga (kõik pärinevad sulfiidsest polümetallimaagist).
Kui sõna plii tundub ehk võõrapärasena, siis pliiats on ju juba peaaegu nagu oma sõna. 17. sajandil avastati Inglismaal Cumberlandis grafiidimaardla, mis sisaldas nii peent grafiiti, et selle tükikesega võis isegi kirjutada. Leitut peeti pliimaagiks ja nimetati valgeks pliiks. Alles 18. sajandi lõpupoole selgus, et tegemist on hoopis mittemetalliga vaid süsiniku teisendi grafiidiga. Päris pliiatseid hakati sellest valmistama 18. sajandi lõpul.
Eesti keelde sugenes selle kirjutusvahendi nimetus 19. sajandil ja esialgu üpris mitmel kujul. Wiedemanni sõnaraamatust leiame neid hea hulga: pliivis, pliivit, pliivits, pleiats, pleiats-pulk, pleiveis, plii-pulk, pliiast, pliiats, pliiats-pulk, pliierts, pliiveder, pleiveder, pleistihvt, pleistik. Sellest sõnahulgast valis Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1918. aastal välja eesti kirjakeele tarvis variandi pliiats.