Metallid ei ole inimkonna ajaloos olnud pelgalt materjalid. Need on olnud tööriistad, relvad, sillad, laevad, hooned, masinad ja lõpuks ka linnad ise. Iga kord, kui inimene õppis tundma uut metalli või uut sulamit, muutus midagi palju rohkemat kui vaid ühe tööriista olemus. Muutus see, mida suudeti ehitada, kui kaugele suudeti liikuda, kui suuri koormusi taluda, kui täpseid seadmeid valmistada ja kui keerulist ühiskonda üleval hoida.
Metalliajastud ei tähista seega ainult arheoloogilist ajajoont. Need näitavad, kuidas materjaliteadus on andnud inimkonnale järjest uued võimalused: vask õpetas metalli töötlema, pronks näitas sulamite jõudu, raud muutis tööriistad ja relvad kättesaadavamaks, teras ehitas sillad ja pilvelõhkujad, alumiinium tõstis inimesed õhku ning titaan, magneesium ja uued kõrgtehnoloogilised sulamid viisid konstruktsioonid kosmosesse, meditsiini ja ülitäpsesse masinatööstusse.
Vask – kui kivi kõrvale tuli metall
(u 5500–3200 eKr Lähis-Idas ja Euroopas; piirkonniti erinev)
Vase kasutamine oli inimkonna esimene suur samm metallide maailma. Vaske leidub keskkonnas väikestes tükkides ka puhtal, looduslikul kujul, mis tegi sellest ühe esimese metalli, mida sai töödelda ilma keeruka sulatusprotsessita. Alguses vaske pigem taoti, painutati ja vormiti, hiljem õpiti seda kuumutama ja valama.
Vase suur eelis kivi ees oli töödeldavus. Kui kivist tööriist purunes, tuli alustada otsast. Vask oli küll pehmem, kuid seda sai uuesti vormida, parandada ja teritada. See muutis inimese suhet materjaliga: tööriist ei olnud enam ainult looduskivi osavalt vormitud tükk, vaid inimese poolt muudetav ja kontrollitav tarbeese.
Samas ei olnud vask veel ideaalne konstruktsioonimetall. See on suhteliselt pehme ega sobi suurte koormuste kandmiseks. Kuid vask avas ukse metallurgiale: inimene õppis, et maapõuest saadud kivimis võib peituda metall, mida saab tule abil vabastada. See teadmine oli tohutu murrang.
Vase ajastu iseloomulikud esemed olid kirved, noad, ehted, nõelad, konksud ja rituaalsed tarvikud. Üks tuntumaid näiteid on Alpidest leitud Ötzi jäämees, kes elas umbes 3300 eKr ning kandis kaasas vasest kirvest. See oli tolle aja kohta äärmiselt väärtuslik tööriist ja näitas, et metall oli juba muutunud staatuse, oskuste ja tehnoloogilise üleoleku märgiks.
💡 Huvitav fakt: Vase ja kiviaja üleminekuperioodi nimetatakse halkoliitikumiks ehk vasekiviajaks. Mesopotaamias ja Anatoolias hakati vaske kasutama juba u 7000 eKr, kuid laialdane levik toimus alles aastatuhandeid hiljem.
Vase suurim tähendus inimkonnale ei seisnud ainult paremates tööriistades. Selle tegelik väärtus oli teadmises, et metalle saab otsida, kaevandada, kuumutada, puhastada, vormida ja uuesti kasutada. Vasega algas teekond, mis viis hiljem pronksi, raua, terase ja kõigi kaasaegsete sulamiteni.