Kevad. Aasta 2023. Kolmapäeva pärastlõuna. Tartus Maaülikoolis mehaanikainseneriks õppiv tudeng Martin seab sammud rongijaama ja sõidab Tallinna. Bakakraadini pole palju minna, kuid õpingud väga ei köida enam. Tallinnas asuv Juurdeveo vanametalliplats, ja eriti seal töötav Laura, tõmbavad enam. Niimoodi pea iga nädal.

Prantsuse kirjaniku Alexandre Dumas (selle vanema Dumas, kes kirjutas „Kolm musketäri“ ning „Krahv Monte-Cristo“) poolt 19. sajandi keskel Euroopa kultuuriruumi paisatud väljend cherchez la femme (otsige naist ehk mehe kummalise käitumise taga kahtlusta naist või romantilist suhet) on 2023. aasta kevadel ennast taas kord tõestanud.

Tugevusõpetus sai nõrkuseks

„Olin tutvunud Lauraga. Ülikoolis tundus üha vähem huvitav, ja kuna suhted ühe õppejõuga olid eriti sassi läinud, siis oli Tallinn hea koht, kuhu maanduda,“ muigab Martin. Ülikooli lõpetamine seisab mehel siiani selle ühe aine – tugevusõpetuse – taga, isegi bakatöö on tehtud. „Praegu ka õppima tagasi ikka väga ei kisu. Aga võib-olla kunagi siiski,“ möönab ta.

Juurdeveo platsil sai tudengist põhimõtteliselt töövari. „Ega ma niisama istuda ju taha ega oska. No siis õppsisin Laura kõrvalt ostude vormistamist,“ räägib Martin. Mehe tehnikahuvi ei suutnud teda mõistagi eemal hoida platsil töötavast ekskavaatorist. „Eks ma mingite ekskavaatoritega olin juba kokku puutunud ja kange näppinud, aga mingeid lube või tunnistusi mul loomulikult polnud. Aga tahtmine proovida oli. Platsil töötav Ivo vaatas mind, ja ju ilmselt mõtles, et „noh, tundub mõistlik mees“, nii ta mind ekskavaatoriga toimetama usaldas ja õpetas,“ meenutab Martin. Sõna otseses mõttes vanametalli sees aega veetes arenes ka materjalitundmine.  

„Mulle on alati rohkem meeldinud praktilisi asju teha, ise käed külge panna. Ülikoolis väga praktilist väljundit polnud. Tekkis selline „mängime insenere“ tunne,“ ütleb Martin, lisades, et ühe praktilise oskuse – keevitamise – ta ülikooli ajal siiski omandas.

Tehnikapisik sõbralt

Küllap oleks tehnikahuvi mehe kuskile masinate juurde tööle niikuinii toonud. „Pisiku tehnika vastu sain sõbralt Jaan Poska gümnaasiumis õppimise ajal. Sõber sõitis rallikrossi, ja kui parajasti sõita ei saanud, veetis enamuse oma vabast ajast garaažis. No ja mind tõmbas ka sinna. Ega alguses saanud midagi aru. Sõber on auto all, ütleb „anna 18 lehtvõti“, ma annan, tema vastu „see on ju silmus, mees“,“ räägib Martin. „Pärast iga võistlust tuli masin lahti võtta ja taas kokku panna. Alguses võttis see meil aega kaks ööpäeva, paari aasta pärast tegime juba 16 tunniga ära.“

Asi läheb ametlikuks

26. mai 2024. Martinist saab Juurdeveo platsil materjalikäitleja. „Mõtlesin, et kaua ma siin ikka niisama toimetan. Võtsin kätte ja rääkisin Evaga (toim. Eva Pedjak, juhatuse liige). No mulle tundus, et ega tal minusse algul väga usku olnud, aga võimaluse ma sain. Minu jaoks oli see teadlik otsus – teadsin juba töö iseloomu ja see huvitas mind. Eks alguses oli ikka palju n-ö verd, higi ja pisaraid. Aga kui paari kuu pärast sain esimese palgatõusu, siis tundsin, et küllap olen suutnud hakkama saada,“ meenutab Martin.

Sealt edasi sai noor mees võimaluse end tõestada Vesse osakonna juhina. „Alguses oli paras kaos. Plats tuli puhtaks teha. Igas mõttes. Koristada, korrastada, luua süsteem. Aga värvata ja ühes rütmis tööle panna ka uus meeskond,“ ütleb Martin. „Pingutus kandis vilja: mahud kasvasid, kliendid, kes vahepeal mujale olid läinud, tulid tagasi. Pooleteise aasta pärast suutsime juba ise töödeldud materjali välja müüa, mitte olla vaid kogumisplats.“

Käesoleva aasta kevadest juhib Martin CRONIMET Nordicu Paldiski osakonda. Tegu on ettevõtte suurima platsiga. Kõige rohkem tehnikat, kõige rohkem inimesi. Osakonna põhifookus on roostevaba ja musta metalli töötlemine ning väljavedu kõrval asuva sadama kaudu. Martin usub, et eduka juhtimise võti peitub hea meeskonna loomises: „Inimesed, kes koos töötavad, peavad kokku sobima, peavad omama ühiseid väärtusi ja hoomama lisaks oma töölõigule ka üldist pilti. Ja mis kõige olulisem – suutma iseseisvalt mõelda ja tegutseda, mitte vaid käsku oodata.“

Väärtuspõhine juhtimine

Väärtusi, usub Martin, on võimalik õpetada. Ennekõike vastutustunnet ja suhtumist, et töö on oluline. Ja ka sisemist motivatsiooni, et töö hästi tehtud saaks. „Võib-olla igaühele ei ole need väärtused ja selline suhtumine vastuvõetavad, kuid siis ei ole ta ka n-ö meie inimene,“ ütleb Martin. „Mulle ei meeldi vingumine ja väljend „ei saa“! Kõike saab, kui on tahet probleemide üle arutada ja soov lahendusi leida.“

Kuidas noor mees ise motivatsiooni leiab, et töö hästi tehtud saaks? „Ma arvan, et enda käimatõmbamiseks vajan ma pinget, väljakutseid. See motiveerib. Kui on rahulik, siis on tunne, et midagi on valesti,“ naerab Martin. „Mõistagi on oluline ka rahulolutunne, mis tuleb, kui asjad on tehtud, eesmärk saavutatud. Kui tuleb teadmine, et pingutus oli hea ja tulemust vääriv.“

Pinge kõrval pakub Martinile rahuldust lihtsalt olemine või fredjüssilik molutamine. See ei tähenda laiskust, vaid teadlikku jõudeolekut, mis võimaldab mõtetel settida, tähelepanul teravneda ja loovusel tekkida. „Suurimat rõõmu pakuvad mulle kõige selle kõrval omad inimesed, aeg nendega, lihtsalt istumine ja olemine,“ ütleb Martin.

Ja kuigi Martin arvab, et kui töö meeldib, on see pooleldi ka hobi, ootab ta tuleva aasta veebruari ja pikemat puhkust, et päris hobile pühenduda. „Jäärallid ja nelikveoline Subaru – läheb andmiseks. Kindel plaan!“ kinnitab ta.

Pildid: Laura Pedjak

Mis on „molutamine“

Fred Jüssi „molutamine“ on tema elufilosoofia üks tuntumaid mõtteid: inimene vajab aega, mil ta ei tee midagi eesmärgipärast, ei kiirusta ega püüa olla pidevalt produktiivne.

Tema mõtteviisi võib kokku võtta nii:

  • Molutamine on vajalik. Inimene vajab aega, mil temalt midagi ei nõuta.
  • Vaikusel on väärtus. Alles vaikuses hakkame märkama seda, mis pidevas infomüras kaotsi läheb.
  • Loovus vajab tühja aega. Head mõtted sünnivad sageli siis, kui me ei püüa neid vägisi tekitada.
  • Loodus õpetab kohalolekut. Metsas ei pea alati midagi tegema ega kuhugi jõudma. Piisab olemisest.