Jõgeva platsi juhataja, ekskavaatorijuht, klienditeenindaja, tõstukijuht, metallisorteerija ja koristaja Rainer Veedla – jah, kõik ühes isikus – liigub platsil ringi, lai naeratus näol. Hüppab ekskavaatorisse, et Lätist tulnud metallilõikajale Aivarsile üks pirakas rauajurakas ette tõsta. Seejärel kalpsab vastuvõtukontorisse, registreerib sissetuleva kauba kaalu ja juhendab klienti, millisesse boksi raud maha panna. Järgmisel hetkel on kahveltõstuki roolis, et tuua konteiner, kuhu klient hakkab alumiiniumijääke laduma. Siis tagasi kontorisse, sest kolm klienti ootab juba kaalumise järjekorras.
Plats on puhas ja korras. Aia ääres jookseb pikk elupuude rivi – alles üsna madal, paar aastat tagasi istutatud. Mõne aasta pärast pakub see juba rohkem silmailu ja tuulevarju. Betoonkastid – tegelikult needsamad „lego“-plokid, millest on ehitatud materjalide boksid, lihtsalt tagurpidi keeratud – ootavad mulda ja taimede istutamist.
500 kilo Hyundai Getzis
Hallipäine ja kõhetu Paul istub rahulikult ning ootab, kuni Rainer temani jõuab. „Mul aega küll,“ kohmab mees. Paul on ise kunagi jäätmejaamas töötanud. Teab, mis on ringmajandus ja milline väärtus võib eri materjalidel taaskasutuse jaoks olla. CRONIMETis käib Paul aeg-ajalt ikka siis, kui vanametalli on kogunenud.
„No palju oli? Kolmsada ikka tuli täis?“ küsib Paul Rainerilt.
„Viissada,“ vastab Rainer.
Pauli näol on korraga nii uhkus kui ka üllatus. Tõesti – ta oli kõik need 500 kilo oma tillukesse Hyundai Getzi pressinud.
„Mis materjal teil on?“ küsib Rainer järgmiselt kliendilt. Kuna selget vastust ei tule, teeb Rainer ettepaneku käru kaas lahti võtta ja koos üle vaadata. Selgub, et kliendil on nii plekki kui ka raskemat rauda – gabariiti –, mille eest makstakse rohkem. Rainer soovitab materjali mahalaadimisel sorteerida ja kaks korda kaaluda: plekk ja gabariit eraldi. Klient lööb käega: ah, las läheb kõik pleki hinnaga.
Järjekord kaalu taga saab selleks korraks likvideeritud ning juba on Rainer taas ekskavaatoris, et maha tõsta roostevaba materjali konteinerid, mille CRONIMETi autojuht Tiit on kliendi juurest platsile toonud.
Kontorisse tagasi jõudes astub Raineri juurde klient Kuldar, kes on leidnud platsilt peotäie nõukaaegseid mutrivõtmeid ja tahaks need ära osta. Tehing on juba peaaegu sündimas, kui kontorisse astub lätlane Aivars ja teatab, et keegi on tema mutrivõtmed pihta pannud…
Metall ootab paremat hinda
Nii keeb elu Jõgeva platsil kolmel päeval nädalas. Rainer on seda meelt, et plats võiks rohkem lahti olla. „Kaotame osa kliente. Lähevad konkurendi juurde,“ ütleb ta. „Eks nendel päevadel, kui materjali väljalaadimisega tegelen ja näen ekskavaatorist, et keegi tuleb värava taha, siis lasen ikka sisse ja võtan materjali vastu.“
Kolm aastat CRONIMETis töötanud Raineri sõnul meenutavad vanemad kliendid aastatuhande alguse aegu, kui metalli kokkuostu toojate järjekord ulatus tihti sadakond meetrit väravast välja. „Toona oli veel palju nõukaajast jäänud vanu masinaid ja seadmeid, mis vanarauaks läks,“ ütleb Rainer. „No kui ringi sõita, eks ole siin-seal näha seda nõukatehnikat, aga ka juba uuemaid romusid, tänaseni vedelemas. Paljud ootavad paremat hinda, nagu oli kuus-seitse aastat tagasi.“
Seda aega, arvab Rainer, enam tagasi ei tule.
Kuidas kõik Jõgeval algas?
Oli 2000. aasta soe juunikuu. Päev enne võidupüha, 22. juunil, registreeriti pereettevõte Eesti Metall. Kaheksa aastat hiljem sai Eesti Metall osaks maailma ühest suuremast vanametalliettevõttest CRONIMET, Saksa päritolu perefirmast.
Eva Pedjaku sõnul oli ettevõtte loomise initsiaatoriks abikaasa Andres. „Tal oli ettevõtja vaim,“ märgib Eva. „Mis tõenäoliselt oli ka mul, kuid olin selline korralik koolilaps, viieline, poleks julgenud ühtki riski võtta.“
Andres Pedjaku sõnul viis Jõgeva platsi rajamiseni info ühelt sealselt tuttavalt. „Sain info, et vene aja lõpul valminud väetiseladu Turu tänaval on müüa,“ räägib Andres. „Natuke oli vaja seal kobistada, aga kinnistu sobis vanaraua ostuks ideaalselt: olemas olid hooned, kommunikatsioonid, kaal ja sisse tulev raudteeharu.“
„Olid kogemus, tuttavad, natuke finantsi ja palju pealehakkamist, kuid ettevõtte käimalükkamiseks oli ikkagi vaja võtta laenu – vaja oli osta plats ja soetada tehnikat,“ meenutab Andres. Miks aga üldse oma ettevõttega alustada? Andres oli viimased aastad töötanud EMEXis, riiklikus vanametalliettevõttes, mille lõi Rober Lepikson ning mis müüdi 1999.aastal soomlastele. “Kui Kuusakoski ettevõtte ostis, oli tunne, et ma ei taha soomlastele töötada”, ütles Andres.
Õnnetu veski
Eesti Metalli algusajal osteti laenuraha eest Jõgeva osakonda metallipurustusveski, millega plaaniti hakata autoromusid jahvatama. Kui seade pärast pikka pusimist tööle saadi, selgus, et see on sobimatu – ja hoopis pankrotiveski võib jahvatama hakata.
„Eks olime noored ja rumalad – selgus, et purusti, mille soetasime, ei sobinud autoromude jaoks. Tuli välja, et seade oli mõeldud elektroonikaromude purustamiseks. Midagi sellega purustada küll sai, kuid mõistagi ei pidanud meie äriplaan vastu. Laenu tuli iga kuu tagasi maksta 120 000 krooni. Pankroti oht oli algusaastal suhteliselt tõenäoline,“ meenutab finantsjuht Mikk Paaksi.
Eva meenutab, et kõige hullem oli see, et polnud käibekapitali – tuli ju igapäevaselt finantseerida vanametalli ostu. „Mitu aastat oli igapäevane probleem, kust saada mõni tuhat krooni. Müüsime oma asju, et saada vanametalli ostuks raha, sest EMEXist, kuhu edasi müüsime, ei tulnud nii kiiresti raha tagasi,“ räägib Eva.
Tollased mured lahendas soodne turuolukord ja muutunud tingimused ekspordil, mis andsid tõuke noore ettevõtte kasvukursile suunata. „Jõgeva kandis oli suur vanametalli pealevool. Tookord oli vanarauda palju, tundus, et see ei saa kunagi otsa – kõik need vanad kolhoosid, sovhoosid… Teisalt lõppes EMEXi ainuõigus vanametalli eksportida,“ meenutab Andres.