August 2009. CRONIMET on rentinud väikese kinnistu Viljandi linna servas. Raha platsi kordategemiseks ei ole. Tartu osakonnast tuuakse kasutatud kolmetonnine kaal ning vana Postimehe ajalehekiosk – selles on ka Tartu vastuvõtt alguse saanud. Putka püsti, jäätmeluba käes ning vanametalli kokkuost võib alata.
August 2026. CRONIMETi Viljandi osakonna hoovi astujat tervitab moderne suurte klaasakendega vastuvõtukontor. Sellest paremale jääb puhas plats ja „lego“ plokkidest boksid, igas täpselt õiget liiki sorteeritud vanametall. Platsi tagaosast, kus ehitusjäätmeid ladustatakse, venivad autokaalu ja vastuvõtukontori poole porised autojäljed. Seal käib ehitustöö – osa platsist saab uue sadeveesüsteemi ja kõvakatte. Osakonna juht Raido Kaup hüppab veoauto kabiinist välja ja takseerib olukorda rahuloleval pilgul: peagi on jälle samm parema töö- ja klienditeeninduskeskkonna poole astutud.
Pidev areng
14 aasta jooksul, mis Raido CRONIMETis on töötanud, on olukord tundmatuseni muutunud. „Ikka iga paari aasta tagant on saanud midagi suuremat ette võtta. Mul on hea meel, et omanikud on näinud platsil perspektiivi ja julgenud siia investeerida,“ räägib Raido. „See on muutnud nii klientide kui ka töötajate suhtumist. Kunded panevad tähele ja ütlevad, et õiget asja teeme. Oma töötajatele annab see eneseusku ja uhkusetunnet oma töö üle.“
Viljandi platsi esimene juht Aivar Kimask meenutab algusajast naljakavõitu seika. Ühel päeval on platsil Keskkonnaameti kontrollreid. On talvisem aeg, platsil vedelevad maas 200 liitriste vaatide kaaned, natuke maa sisse külmunud. Ametnikud peavad neid ekslikult õlipüüduriteks. Aivar ei hakka nende arusaamist kohe ka ümber lükkama. Keskkonnaametnikud lahkuvad platsilt rahulolevalt.
Esimene suurem arendustöö võetakse ette 2015. aastal, mil vanametalli ladustamise ala saab kevadel betoonplaatidega kaetud ja muu transpordiala suve lõpul asfaltkatte. „Selle asfaltiga on väike lugu ka,“ meenutab Raido. Parajasti käivad läheduses suuremad teetööd, pannakse asfalti. Raido näeb võimalust ja otsustab sekkuda. „Kuna kogu see masinapark oli praktiliselt aia taga – ja tehnika kohale saamine on selle töö juures kõige kallim lõbu – tuli tegutseda. Evalt (ettevõtte juht Eva Pedjak) sain loa, et olgu, kõige vajalikematele sõidualadele võime ju natuke asfalti panna. Aga kuidagi kogemata läks nii, et kogu plats sai kõvakatte alla“ räägib Raido.
2021. aastal saab uue asfaltkatte platsiesine ala. Aasta hiljem alustab Viljandis tööd sõsarettevõte nimega Reco, mis tegeleb ehitus- ja lammutusjäätmetega. Selleks võetakse kasutusele platsi tagaala, kuhu ehitatakse ka korralikud boksid. Paari aasta möödudes Reco töö küll lõpeb, kuid töölõigu võtab üle CRONIMET, ning ehitus- ja lammutusjäätmeid võtab Viljandi osakond vastu tänini. 2023. aastal valmib uus vastuvõtukontor ja ehitatakse välja olmeruumid – suur koosolekuruum kööginurgaga, saun ja riietusruum.
Mulgi jonn
Ühe loo mulgi jonnist toob Raido veel välja. „2022. aasta paiku hakkasin rääkima, et meil on uusi konteinereid vaja. Ilmselt ei osanud ma seda piisavalt hästi põhjendada ja juhatust ma ära ei veennud. Tellisin siis ise, oma raha eest, kolm konteinerit, mis soodsalt saada olid, lasin mustaks värvida ja panin töösse. Lugu sai avalikuks, kui üks neist konteineritest metalliga Paldiskisse läks, ja hakati uurima, et kelle oma see on. Siis Eva helistas, ja ütles, et Raido, nii need asjad küll ei saa käia, ning pidin müüma konteinerid CRONIMETile,“ meenutab Raido. Sellest ajast aga on konteineripargi uuendamine ettevõttel iga-aastases investeeringute kavas, ja erkoranžid CRONIMETi logodega kastid vuravad kui kaubamärgi reklaamid mööda maanteid.
Raido on rahul. Tonnid kasvavad. „Eks inimesed on teadlikumad kui varem, metsa alla naljalt enam veeta. Aga kindlasti saaks kogu ringmajanduse ja jäätmekäitluse valdkonda ja seeläbi puhtamat keskkonda riigi poolt soodsamate tingimustega veelgi edendada, et inimesed oleks motiveeritud jäätmeid korrektselt ära tooma,“ arvab Raido.
Kliendid käivad. Ja Raido on rahul. Era- ja ärikliente on umbes pooleks. Mõned neist jäävad eredamalt meelde kui teised. „Abja-Paluoja taga näiteks elab üks eakam härra. Tahtis metalli tuua. Pakkusime, et saadame auto. Papi teatas, et tuleb ikka ise. Nii oligi ühel hommikul kell kaheksa oma põkaga meil värava taga. Oli kodust kella viiest juba tulema hakanud,“ räägib Raido.
Raido on jätkuvalt rahul. Kuid mõned unistused ikka veel on. Üks neist – et kogu plats oleks kõvakatte all – on peaaegu täitumas. „Ja kui veel suuremalt unistada võiks platsi ka katuse alla saada,“ ütleb Raido. Kuid kõige suurem unistus ei puuduta ainult Viljandi platsi, vaid kogu ettevõtet: „Meie inimesed võiksid kõik tahta oma töös iga päevaga järjest paremaks saada. Kõige paremaks maailmas.“
Kuidas see kõik algas?
Meenutab Eva Pedjak.
Üks mees nimega Aivar Kimask, kes oli juba aastaid omal käel tegelenud talumeestelt ja ettevõtetelt vararaua kokku vedamisega, vahetas Kuusakoski tolleaegse Eesti Metalli (hilisem CRONIMET) ja Andres Pedjakuga partnerluse vastu. Ta vedas jooksvalt oma vanaraua CRONIMETi Tartu osakonda.
Andres pakkus Aivarile, et aeg oleks ka Viljandis oma plats avada. Aivar ütles, et tal oli alguses hirm küll naha vahel ja kahtlus, kas selline iseseisev osakond võiks Viljandis toimima hakata, aga põnevus ja kirg vanaraua vastu kaalusid kõhklused üles. Aivar hakkas sobivat kokkuostuplatsi otsima. Ta leidis perekonna Tafenaude poolt pakutud kinnistu Viljandi linna ääres. Alguses otsustati osta väiksem kinnistu. Kaup koos, jäätmeluba käes ning vanametalli kokkuost võis alata. Oli 28. august 2009.
Kuna Aivar arvutit kasutada väga ei osanud, kutsus ta oma poja Germo Viljandi osakonda tööle. Hiljem lisandusid üks materjalikäitleja, autojuht ja mõned lõikajad.
Alguses võttis klientidel uue vanametalli kokkuostu leidmine aega, aga kuna Aivaril oli Lõuna-Eestis väga suur tutvusringkond, siis inimesed leidsid uue Viljandi kokkuostu kiiresti üles. Kuusakoski oli Viljandis enne Cronimeti, tema on tänaseni konkurendina olemas. Refonda ja veel mõni kokkuostuettevõtte üritas Mulgimaa turule siseneda, aga mõne aasta pärast ikkagi loobuti.
Kui alustamise valud olid selja taga, siis hakkas vanarauda n-ö uksest ja aknast sisse tulema. Parimatel kuudel oli ost juba üle 1000 tonni kuus, plats jäi väikeseks ja vanaraua hoiustamiseks pidi juba naabrite kinnistut kasutama. Lõpuks ostiski CRONIMET selle kinnistu ära, et plats suurem ja klientidele mugavam oleks. Aivar on meenutanud, et ühel päeval helistas talle Andres Pedjak ja ütles, et peab vanaraua kokkuostuga tagasi hoidma. Aivar ei saanud alguses aru, et Andres teeb nalja.
Mida kirjutasid tollal ajalehed?
7. märtsil 2010 avaldas ajaleht Sakala loo pealkirjaga: „Vanametalli kokkuostjad loodavad uut tõusulainet“. Vaatame, mida kirjutati toona CRONIMETi kohta.
Et maailmaturul on metalli hind kerkinud viimase kahe aasta kõrgeimale tasemele, usuvad kokkuostjad, et pärast lume sulamist on oodata hordide viisi vanaraua pakkujaid, kirjutas Sakala.
Osaühing Cronimet Eesti Metall avas Viljandis kokkuostupunkti mullu septembris. Selle juhataja Aivar Kimask ütles, et kui vahepeal madalale langenud kokkuostuhind läinud sügisel taas tõusma hakkas, elavnes ka vanametalli pakkumine.
«Alles kolmapäeval vuras meilt 20-tonnine koorem Paldiski sadama poole,» rääkis juhataja ajalehele. «Viimasel ajal on mitu vana saekaatrit lume raskuse all kokku kukkunud. Siis on need lammutatud ja metallosad on meile toodud.»
Kokkuostu tuuakse kõikvõimalikke asju, tihti näiteks jalgrattaraame. «Üleeile tõi üks mees korraga 250 kilo puhast vaske. Sai peo peale ligi 18 000 krooni,» lausus juhataja. Enamik pakutavast on vene ajast pärit, olgu see siis plekk või muu kraam, mis aeda ja kõrvalhooneid koristades leitakse.
«Mõne mehe autot vaadates ei saa öelda, et ta vaene oleks,» kommenteeris juhataja toojaid, kuid möönis, et kindlasti on ka töötuid, kes nii endale mõne lisakopika teenivad.
Pensionär Hillar Visnap oli neljapäeval kokkuostu toonud telefonitraati ja alumiiniumist anumaid. «Kougid ikka ja vaatad, mis kodumajapidamist risustab, et pensionilisa saada,» lausus ta.
20 aastat metalliäris olnud Aivar Kimask tõdes, et veneaegsed varud hakkavad Eestis siiski kokku kuivama. «15 aastad tagasi olid kogused tunduvalt suuremad, kuigi hind oli kümme korda väiksem,» meenutas ta.