„See plats on nagu oma kodu,“ kinnitab Juurdeveo osakonna juhataja Laura Pedjak, lisades, et võrdlus kehtib nii platsi meeskonna kui ka klientide osas. Laura sõnul on meeskond hästi kokku töötanud, ja mis põhiline – kogu tiimi suhtumine töösse on suurepärane. „Igaühel on oma selge vastutus, igaüks hoiab oma osa ja teeb tööd südamega – ma usun, et platsi ja kogu meeskonna edu tagamiseks on just praegune töösse suhtumine see, mida peame iga hinna eest hoidma,“ räägib paar viimast aastat osakonna tööd juhtinud Laura.
Teame klientide elulugusid
Kokku kuus aastat Juurdeveos töötanud Laura sõnul kandub meeskonna positiivne, töösse omanikutundega suhtumine edasi ka klientidele. „See annab klientidele tunde, et nad on oodatud,“ märgib ta. „Viimastel aastatel oleme saanud palju klientide kiitust platsi puhtuse, korrasoleku ja sõbraliku meeskonna kohta.“
Viisakas, nõuandev ja sõbralik klienditeenindus on mõistagi oluline nii äri- kui ka eraklientide puhul. Kuid eraklientide teenindamisel tuleb kundedega suhtlemises anda veel ekstrapanus. Juurdeveo platsi klientidest moodustavad just eraisikud lõviosa, kus juures paras ports neist on CRONIMETi tõelised fännid. „Meil on vähemalt 30 eraklienti, kes külastavad meid vähemalt kolm korda nädalas, mõni käib koguni igapäevaselt,“ räägib Laura. „Paljud neist vajavad pikka suhtlemist ja ärakuulamist – jutustavad pikalt kõigest, teame lausa nende elulugusid.“
Materjalikäitleja Ivo Helleri sõnul võiks igaüks, kes CRONIMETi tööle tuleb ja kelle ülesanne on vähegi klientidega kokku puutuda, alustada Juurdeveo platsilt, et õppida kuivõrd erinevad kliendid olla võivad.
Värvikirev klientuur
Seltskond, kes platsil käib, on Laura sõnul väga kirju. Vast eksootilisim püsikundedest on olnud üks mustanahaline mees. „Rääkis suurepäraselt eesti keelt, väga avatud ja ohtra jutuga, lisaks tõi meile tihtipeale Rafaello komme,“ meenutab Laura. „Aga naljakas oli see, et ta püüdis meile järjekindlalt vanu televiisoreid tuua – iga kord seletasime, et vanametalli platsil elektroonikat vastu ei võeta, mille peale ta naeratas ja tuli järgmine kord järgmise telekaga.“
Kord tuli paar äsja täisealise ikka jõudnud vene poissi, uudistasid platsil ja nägid vanametallihunnikus ka autovrakke. „Ilmselt turgatas neile seepeale pähe hea raha teenimise võimalus, sest järgmisel päeval olid nad tagasi. Alguses hakkas kuskilt aia tagant kostma järjest valjemaks muutuvat kolinat. Siis jõudis väravasse auto, mis lohistas järel katusele keeratud bussi. Ja see ei olnud mingi väike buss,“ räägib Laura. „Küll oli noormeeste pettumus suur, kui selgus, et me tohi neilt seda bussiromu vastu võtta (autoromusid saavad CRONIMETi tuua vaid ettevõtted, kellel on vastav lammutusluba). Kuna noormehed muutusid väga kurvaks, siis leidsime lahenduse, et üks meie partnerettevõte, kel oli vastav luba olemas, võttis romu üle.“
Üks Lasnamäel elav väga kõrges eas härra, Laura sõnul silma järgi nii 95aastane, ei ole pidanud paljuks iga nädal mitu korda Lasnamäelt ühistranspordiga Juurdeveosse sõita. „Iga kord kotikestega kaasas natuke vaske, veidi alumiiniumi, vahel ka musta metalli. Mõnel korral on olnud metalli nii väike kogus, et kaal isegi ei aktiveeru – see hakkab koguseid mõõtma alles poole kilo pealt -, siis härra vaatab, vangutab pead, võtab oma kraami tagasi ja ütleb, et tuleb homme uuesti. Ja tulebki, ikka bussiga Lasnamäelt, ja natuke rohkem metalli kaasas,“ jutustab Laura.
Keskkonnateadlikkus ja taaskasutus kasvab
Laura möönab, et sellised lood on ju ka natuke lõbusad, kuid toovad hästi esile vanametalli ringmajanduse olemuse – iga kilo vanametalli on väärt, et sellele uus elu anda ja taas natuke loodust säästa.
Keskkonnateadlikkus ja vanametalli taasringlusse suunamise olulisus on ka klientide seas viimastel aastatel kasvanud. „Mina nimetan neid roheklientideks,“ ütleb Laura. „Tavaliselt on need nooremapoolsed naised, väikesed lapsed kaasas. Käivad ja näitavad lastele, et iga materjal peab õige koha peal olema. Vahel kipuvad meidki õpetama, et mingi materjal peaks hoopis teise hunnikusse minema.“
Paljud inimesed käivad CRONIMETis mitte vanametalli ära andmas, vaid hoopiski selleks, et omale vanarauahunnikust millegi meisterdamiseks sobiv metalltükk leida. Kuna metallide taaskasutus on meile oluline, oleme oma klientidele sellise võimaluse loonud.
„Väga tihti käivad meil Kunstiakadeemia tudengid. Võivad vahel tunde siin veeta, et omale sobilikke detaile hunnikutest välja sorteerida. Pärast lähevad, metallikraam süles või kaenlas, siit trammipeatuse poole tagasi,“ räägib Laura.
Areng jätkub
Platsi arengust rääkides ütleb Laura, et viimastel aastatel on väga palju investeeritud heakorda ja haljastusse. „Kindlasti tahame platsi veelgi rohelisemaks teha, ja suur unistus on saada uus vastuvõtukontor ja olmeruumid,“ ütleb Laura.
Lähematel aastatel on ettevõttel plaanis ehitus ka ette võtta, et sel Tallinna kesklinna serval asuval väikesel platsil, kust suveperioodil käib läbi kuni 500 tonni metalli kuus ja talvel 200, läheksid tingimused klientidele kui ka töötajatele veelgi paremaks.
Laura – tuli ja jäi meeskonna tõttu
Pereettevõtte loojate Eva ja Andres Pedjaku tütar Laura meenutab, et kunagi oli tal suhtumine, et „mina ei tule kunagi CRONIMETi tööle“. Kuid iial ära ütle iial…
Laura meenutab, et tudengina oli raha vaja, ja siis sobis hästi töö öövahetuses laevade laadimisel. „Tegid vahetuse ära ja seejärel oli hea hommikul ülikooli loengutesse magama minna,“ naerab Laura. Pärast tuli juba suvine töö asendajana. „No see pidi ju ka ajutine olema. Läksin kolmeks kuuks… ja jäin…,“ ütleb Laura. „Jäin meeskonna pärast. Meie inimesed on kõik väga toredad ja soojad. Igaüks on omal kohal, teeb oma asja hästi. See ongi üks suur pere,“ räägib Laura.
Kuidas see kõik algas?
Pärast Tartu platsi avamist arvas Andres, et üks plats peaks ikka Tallinnas ka olema ja hakkas võimalikku kinnistut otsima, meenutab Eva Pedjak. 3. mail aastal 2006 Juurdeveo plats avatigi.
„Andresel töötas üks tuttav Edelaraudtees ja see omakorda tundis meest, kellele Väike-Tallinna jaama lähedal tänane Cronimeti Juurdeveo kinnistu kuulus,“ räägib Eva. „Tallinna kinnistud olid väga kallid – maksime ligi 7 miljonit Eesti krooni – ja kuigi kinnistu oli väike, siis otsustasime seal ikkagi alustada. Meie jaoks oli raudteeharu olemasolu väga oluline, sest Juurdeveo platsilt saime vanametalli vagunitega välja laadida.“
Platsi ehitust vedas CRONIMETi tänane ostujuht Marko Erlich. Esimene osakonna juhataja oli Sergei Loskov, Andrese ja Eva Kolkja maakodu naabri poeg.
„Kinnistul olid vanad laohooned, need tuli maha lõhkuda, et saaks platsi korrastama hakata. Umbes sellel kohal, kus praegu asub kaal, sattusime tööde käigus vesiliivale – seal tuli enam kui kümne meetri sügavune auk kaevata ja see uuesti täita,“ kirjeldab Marko platsi rajamist.
Eva sõnul oli äri algus platsil väga keeruline. „Kuidagi ei saanud sinna kliente käima. Tegime Tallinna Linnalehes reklaami, siis rahvas korraks tuli suure hooga, aga mõne päeva pärast jälle vajus ära. Võttis päris mitu aastat, enne kui see plats üles leiti,“ meenutab Eva.
Jäätmeloa sai Tallinna kesklinna serval asub plats alguses kerge vaevaga. „Selle uuendamine 5 aasta pärast oli palju keerulisem. Omavalitus kutsus kokku kohaliku rahva, kes võis arvamust avaldada. Üks näiteks kaebas, et kui nad luba uuendavad, siis me reostame vanametalli vastuvõtmisega kogu Ülemiste järve ära. Järve lähim kallas Juurdeveo platsist asub pea kahe kilomeetri kaugusel ja lisaks on vanametalli platsidele kehtestatud ranged keskkonnanõuded,“ kirjeldab Eva olukorda. Kuna lisaks kaebasid elanikud ka müra üle, tehti müramõõtmisi ja naabrite kaitseks ehitas ettevõte kalli kõigile nõuetele vastava müratõkkeseina.
Investeeringud platsile on jätkunud ka hilisematel aastatel, nii näites renoveeriti aastal 2010 platsi põhi ning 2023. aastal rajati uus sadevee ärajuhtimise süsteem.