Tänapäeval ei mõtle me poes kaheeurosest ulatades sellele, kui palju selles mündis olev metall maksab. Raha väärtus on kaks eurot, sest nii on mündile määratud. Rohkem kui 2500 aastat tagasi oli olukord hoopis teine – raha väärtuse üks peamisi aluseid oli metall ise.
Mis on elektrum?
Maailma esimesed teadaolevad mündid ilmusid Väike-Aasias Lüüdias (tänapäeva Türgi aladel) umbes 7. sajandi keskel eKr. Need valmistati elektrumist, looduslikust kulla ja hõbeda sulamist (sisaldab tavaliselt 55–88% kulda ja ülejäänud osas hõbedat, sageli ka väiksemates kogustes vaske, rauda ja muid metalle). British Museumi andmete järgi toodeti neid kindlate kaalustandardite järgi: reguleeritud väärismetallikogus aitas määrata mündi väärtuse. Lüüdia oli ka esimene riik, kus hakati vermima kulda ja hõbedat eraldi.
Kuningas Kroisose ajal 6. sajandil eKr kujunes välja süsteem, kus kasutati paralleelselt kuld- ja hõbemünte. Metropolitan Museum of Arti andmetel oli nende kahe metalli ametlik väärtussuhe Kroisose rahasüsteemis 1 : 13,5. Sellest sai üks varase bimetallismi näiteid.
Miks just kuld ja hõbe? Mõlemad on suhteliselt haruldased, vastupidavad ja jagatavad ning väike metallikogus võib kanda suurt väärtust. Eriti hästi säilib kuld: see ei roosteta ega tuhmu tavatingimustes ning võib säilitada oma välimuse tuhandeid aastaid.
Kreekas aga sai eriti tähtsaks hõbe. Ateenas hakati 6. sajandi lõpul eKr vermima kuulsaid Athena pea ja öökulliga hõbemünte. Suur neljadrahmine ehk tetradrahm oli Metropolitan Museumi järgi väga suure väärtusega tehingute münt.
Liiga vääärtuslik
Ent igapäevaelus tekkis probleem: kuld ja hõbe olid väikeste ostude jaoks liiga väärtuslikud. Seetõttu hakati müntides kasutama järjest rohkem vaske ja vasesulameid.
Siin jõuab rahaloo sisse ka messing. Roomlased vermisid näiteks sestertse kollakast vasesulamist orichalcum, mida käsitletakse messingilaadse vase-tsingi sulamina. British Museumi kogus on näiteks Augustuse ajast, 16. aastast eKr pärinev 27,74-grammine orichalcum’ist sesterts.
Nii oli münt sajandeid korraga kaks asja: riigi garanteeritud maksevahend ja tükk väärtuslikku metalli.
Väärtused muutuvad
Kallite metallide väärtuslikkus tekitas samas valitsejatele kiusatuse: kui vähendada mündis kulla või hõbeda sisaldust, sai samast väärismetallikogusest vermida rohkem raha. Seda nimetatakse mündi debaseerimiseks ehk väärismetallisisalduse vähendamiseks. Mündi välimus ja nimiväärtus võisid jääda samaks, kuid selle sees oli vähem väärtuslikku metalli.
Ka tänapäeval ei valita enam mündi metalli selle järgi, et materjali turuväärtus vastaks mündi nimiväärtusele. Raha väärus on garanteeritud teisiti. Olulisemad on vastupidavus, tootmiskulu, turvalisus, masintuvastatavus ja eri nimiväärtuste eristatavus. Metall on mündis alles, kuid raha väärtus on metallist lahutatud.
Allikad: British Museum – Money Gallery · The Metropolitan Museum of Art – Greek and Roman Treasury · Bank of England – As good as gold · The Met – Ateena tetradrahm