See on kuues lugu meie metalliajastute sarjast. Metalliajastud ei tähista ainult arheoloogilist ajajoont. Need näitavad, kuidas materjaliteadus on andnud inimkonnale järjest uued võimalused: vask õpetas metalli töötlema, pronks näitas sulamite jõudu, raud muutis tööriistad ja relvad kättesaadavamaks, teras ehitas sillad ja pilvelõhkujad, alumiinium tõstis inimesed õhku ning titaan, magneesium ja uued kõrgtehnoloogilised sulamid viisid konstruktsioonid kosmosesse, meditsiini ja ülitäpsesse masinatööstusse. Loe meie blogist ka teisi metalliajastute lugusid.
(20. sajand – tänapäev)
Roostevaba teras ei muuda metalli igaveseks, kuid tagab oluliselt parema korrosioonikindluse. See oli murrang eriti kohtades, kus tavaline süsinikteras kiiresti kahjustuks: keemiatööstuses, toiduainetööstuses, meditsiinis, merelises keskkonnas ja arhitektuuris.
Roostevaba teras tõi konstruktsioonimetallide maailma uue mõõtme: hügieeni ja pika eluea. See sobis mahutitesse, torustikesse, köögiseadmetesse, haiglainventariks, liftidesse, fassaadidesse ja käsipuudesse. Metall ei pidanud enam olema ainult tugev – see pidi ka säilitama puhta pinna, taluma niiskust ja kemikaale ning vajama vähe hooldust.
Arhitektuuris sai roostevabast terasest modernsuse märk. Üks tuntumaid näiteid on Chrysler Building New Yorgis (1930), mille särav tornikiiver on kaetud Nirosta kaubamärgiga roostevaba terasega (tüüp 302) – see on roostevaba terase kasutamise üks klassikalisemaid arhitektuurseid sümboleid.
💡 Huvitav fakt: Roostevaba terase leiutas Harry Brearley Sheffield’is 1913. aastal, otsides kulumiskindlamat materjali relvatorudele. Ta märkas, et teatud kroomisulamiga terasest proovidetaili pinnale rooste ei tekkinud.
Ringmajanduse vaates on roostevaba teras väga väärtuslik, sest see sisaldab kalleid legeerivaid elemente nagu kroom ja nikkel. Seetõttu on roostevaba vanametall kõrge väärtusega tooraine, mis sulatusahjudes uue materjalina uuesti ringlusse läheb.