See on seitsmes lugu meie metalliajastute sarjast. Metalliajastud ei tähista ainult arheoloogilist ajajoont. Need näitavad, kuidas materjaliteadus on andnud inimkonnale järjest uued võimalused: vask õpetas metalli töötlema, pronks näitas sulamite jõudu, raud muutis tööriistad ja relvad kättesaadavamaks, teras ehitas sillad ja pilvelõhkujad, alumiinium tõstis inimesed õhku ning titaan, magneesium ja uued kõrgtehnoloogilised sulamid viisid konstruktsioonid kosmosesse, meditsiini ja ülitäpsesse masinatööstusse. Loe meie blogist ka teisi metalliajastute lugusid.
(19. sajandi lõpust tänapäevani)
Suur läbimurre toimus 1886. aastal, kui Charles Martin Hall (USA) ja Paul Héroult (Prantsusmaa) töötasid teineteisest sõltumatult välja elektrolüütilise meetodi alumiiniumi tootmiseks. Hall–Héroult’ protsess pani aluse kogu alumiiniumitööstusele.
Alumiiniumi eripära on väike tihedus: see on ligikaudu kolm korda kergem kui teras. Puhtal kujul on alumiinium üsna pehme, kuid sulamitena muutub see väga väärtuslikuks konstruktsioonimetalliks. Näiteks duralumiinium – alumiiniumi, vase, mangaani ja magneesiumi sulam, mille töötas välja saksa metallurg Alfred Wilm 1906. aastal – andis lennukiehitusele kerge ja piisavalt tugeva materjali.
20. sajandi alguses muutis alumiinium eriti lennundust. Esimesed täismetallist lennukid, hilisemad reisilennukid ja sõjalennukid näitasid, et iga säästetud kilogramm tähendab suuremat lennukaugust, paremat kandevõimet ja väiksemat kütusekulu.
Alumiinium jõudis ka arhitektuuri. Empire State Buildingus kasutati seda 1930. aastatel modernsuse ja tehnoloogilise arengu sümbolina – peamiselt sisekujunduses, liftide vestibüülides ja dekoratiivsetel detailidel. Hiljem muutusid alumiiniumist aknaraamid, fassaadisüsteemid, katuse- ja seinapaneelid, trepid, rõdud ja piirded kaasaegse ehituse tavaliseks osaks.
💡 Huvitav fakt: Tänapäeval on alumiinium maailmas enim toodetud värviline metall. Ligikaudu 75% kõigest kunagi toodetud alumiiniumist on tänapäevani kasutuses – see näitab nii materjali vastupidavust kui ka tõhusat ringlust.
Ringmajanduse seisukohalt on alumiinium eriti väärtuslik: seda saab korduvalt ümber töödelda, ilma et materjali põhiomadused kaoksid, ning taaskasutus nõuab vaid u 5% energiast võrreldes esmase tootmisega boksiidist.