See on kaheksas lugu meie metalliajastute sarjast. Metalliajastud ei tähista ainult arheoloogilist ajajoont. Need näitavad, kuidas materjaliteadus on andnud inimkonnale järjest uued võimalused: vask õpetas metalli töötlema, pronks näitas sulamite jõudu, raud muutis tööriistad ja relvad kättesaadavamaks, teras ehitas sillad ja pilvelõhkujad, alumiinium tõstis inimesed õhku ning titaan, magneesium ja uued kõrgtehnoloogilised sulamid viisid konstruktsioonid kosmosesse, meditsiini ja ülitäpsesse masinatööstusse. Loe meie blogist ka teisi metalliajastute lugusid.
(20. sajandi keskpaigast tänapäevani)
Titaan on selles mõttes kosmoseajastu metall. See on tugev, suhteliselt kerge ja väga korrosioonikindel. Titaan on kallis ning selle tootmine ja töötlemine keerukas, kuid kohtades, kus omadused on kriitilised, õigustab see end täielikult. Seda kasutatakse lennukites, reaktiivmootorites, kosmosetehnikas, keemiatööstuse seadmetes ja meditsiinilistes implantaatides.
Titaani eriliseks teeb ka selle bioühilduvus – inimkeha ei lükka seda tagasi, mistõttu on titaan tänapäeval hambaproteeside, puusaliigese- ja põlveimplantaatide ning luunaelte standardmaterjal.
💡 Huvitav fakt: Nõukogude Liidu Alfa-klassi allveelaevad olid ehitatud titaanist, mis tegi neist maailma kiireimad allveelaevad – nad suutsid lühiajaliselt saavutada kiirust üle 40 sõlme (u 74 km/h).
Magneesium on teist tüüpi äärmus. See on üks kergemaid konstruktsioonimetalle – isegi alumiiniumist kergem. Puhtal kujul on see liiga reaktiivne ja pehme, kuid sulamitena kasutatakse seda autotööstuses, lennunduses, elektroonikas ja sülearvutite korpustes. Magneesiumisulamite peamine eelis on massi vähendamine.
Titaani ja magneesiumi ajastu suur võit on spetsialiseerumine: metall ei ole enam lihtsalt tugev materjal, vaid täpselt valitud lahendus konkreetsele inseneriprobleemile. Need metallid näitavad ka, et konstruktsioonimetallide areng ei ole lineaarne – igal metallil ja sulamil on oma koht, kus selle omadused annavad suurima võidu.