Kujuta ette, et Sul on taskus üheeurone, kuid selles sisalduva metalli saaks müüa 1,20 euro eest. Sel juhul pole münt enam ainult raha – metallina oleks see väärtuslikum kui maksevahendina.
See pole pelgalt teoreetiline olukord. Raha ajaloos on metallihindade muutumine korduvalt sundinud riike müntide koostist muutma.
Põhjus on lihtne. Kui mündi väärtus põhineb suuresti selles sisalduval kullal või hõbedal ja metalli turuhind tõuseb, võib mündi sulatamine muutuda kasumlikumaks kui selle kasutamine rahana. Väärtuslikumad mündid võivad siis hakata ringlusest kaduma.
Tsink ja teras asendab vase
20. sajandil tekkis sarnane probleem juba tavaliste tööstusmetallidega. Hea näide on Ameerika Ühendriigid. Sealne ühesendine münt oli algselt vasest. Vase kallinedes muudeti mündi koostist korduvalt: 1857. aastal lisati niklit, 1864. aastal mindi üle tina ja tsinki sisaldavale sulamile ning 1982. aastal sai põhimaterjaliks tsink. Tänapäevane USA ühesendine koosneb 97,5% tsingist ja ainult 2,5% vasest.
Teine põhjus metalli vahetamiseks müntide tootmisel võib olla materjali strateegiline väärtus. Teise maailmasõja ajal oli vaske vaja sõjatööstusele ning 1943. aastal valmistati USA sendid seetõttu tsingiga kaetud terasest.
Veel suurem muutus toimus hõbedaga. USA dime’id (10sendine) ja quarter’id (veerand dollarit ehk 25 senti) olid ajalooliselt hõbemündid, kuid 1965. aastal eemaldati neist hõbe ning kasutusele võeti vase ja nikli kihilised mündid. U.S. Minti (United States Mint ehk Ameerika Ühendriikide Rahapada) toonase selgituse järgi tingis muutuse kasvav üleilmne hõbedapuudus.
Mündid sulatati metalliks
Kõige ilmekam näide tuli aga 2006. aastal. Vase, nikli ja tsingi hinnad olid tõusnud nii kõrgele, et USA rahapaja teatel ületas ühesendise ehk penny ja viiesendise ehk nickeli metallisisalduse väärtus nende nimiväärtuse. Tekkinud oli reaalne majanduslik motivatsioon münte metalliks muuta.
Mint reageeris erakordse sammuga: kehtestas piirangud ühe- ja viiesendiste müntide sulatamisele ning suurtes kogustes riigist väljaviimisele. Põhjendus oli praktiline – kui inimesed hakkaksid münte metalliväärtuse tõttu ringlusest eemaldama, tuleks riigil need uutega asendada.
Siin peitubki tänapäevase mündiraha üks huvitav paradoks. Riik tahab münti, mis oleks piisavalt vastupidav, turvaline ja kvaliteetne, kuid mille materjal ei muutuks nii väärtuslikuks, et mündist endast saaks tooraine, millega on võimalik raha teenida.
Seetõttu muutuvad koos metallide hindade ja tehnoloogiaga ka mündid. Kuld andis teed hõbedale, hõbe vasele ja niklile ning paljud väikese väärtusega mündid lõpuks kaetud terasele. Ehk siis ajalugu on näidanud, et mõnikord võib raha tõepoolest muutuda metalliks – vähemalt majanduslikus mõttes.
Allikad: U.S. Mint – Historic Coin Production · U.S. Mint – 1943. aasta terassent · U.S. Mint – Coinage Act 1965 muudatused · U.S. Mint – müntide sulatamise piirang